20.
kuni 23. oktoobrini toimus Panamas VI rahvusvaheline hispaania keele
kongress, mille alapealkirjaks oli „Hispaania keel raamatus: Atlandi
ookeanist Lõunamereni”.
Mario
Vargas Llosa manab näole heatahtliku mittemidagiütleva naeratuse, kui
tema järel kongressi avatseremoonial poodiumile astunud Nicaragua
kirjanik Sergio Ramírez hakkab publiku hingekeeltel mängima niivõrd
osavalt, et sügavalt sotsiopoliitiline kõne katkestatakse mitmel korral
tulise ovatsiooniga. Panamá konverentsikeskuse Atlapa päevinäinud
peasaal on pühapäeva keskpäeval puupüsti täis, aplaus kõrvulukustav.
Ramíreze sõnade rütm, öeldu mitmetähenduslikkus varjutavad Nobeli sära,
nihutavad vanameistri, suurepärase kõnepidaja tagaplaanile ja seda ei
osanud keegi oodata. Veel vähem Ramírez ise, kes kongressistide
tavapärase arvudele toetuva ülistuslaulu asemel (mis ei saa Ameerika
Ühendriikidest üle ega ümber, sest seal on juba üle 50 miljoni hispaania
keele kõneleja, prime time’i
vaadatuim kanal on hispaaniakeelne, hispaaniakeelset kirjandust saadab
publiku ja kriitika menu, Harvardi juures avati Cervantese instituut ja
see, kallid keelehuvilised, tähendab jumalate kõrvale maandumist,
surematuks saamist) arutleb hoopis selle üle, kes on need hispaania
keele kõnelejad, kust ja kuidas nad tulevad, mis elu elavad, millist
hispaania keelt räägivad.
„See
on vaesuse keel, see, mis langeb teel olles Zetade kuulide all, nukker
ja veristatud keel, mis ärkab sellest hoolimata uuesti iga kord kui
räägib valust ja viletsusest, kuid samuti lootusest,” kirjeldab Ramírez
neid, keda tavaliselt keelekongressidel ei mainita, ning on järgmiste
päevade hispaaniakeelsetes väljaannetes ja blogides üks tsiteeritum
kõnepidaja.
Ramírez
kirjutab suures, avaras keeles, millel pole piire, mis endassetõmbumise
asemel laieneb iga päev, emigreerub, muutub, rikastub, mugandub,
seguneb, jääb ja asub uuesti teele. Managuast Buenos Aireseni,
Guatemalast Los Angeleseni, Ekvatoriaal-Guineast Madridini. Ikka
hispaania keel. 495 miljonit kõnelejat. Võimatu on tunda end eraldatuna,
üksi, riigipiiride vangina.
Ja
ometi keerlevad õilmitseva, katkematu keele põhimured oktoobrikuises
troopilises Panama kliimas peetud VI rahvusvahelisel hispaania keele
kongressil samade teemade ümber mis väiksematelgi. Kõigepealt on raamat,
tema tähendus, olevik, tulevik. Ja seejärel tuleb kõik muu.
Raamatu tulevik pole veel käes
Me
seisame alles tuleviku esikus, teatavad eksperdid Hispaaniast,
Mehhikost, Argentinast ning projekteerivad ekraanile arvudega ehitud
skeeme. Skeemid näitavad, et elame keerulisel ajal, muutuste keskel,
pidevas kriisis, mil vana, tuttav maailm laguneb me silme all, kuid see,
mis peaks kerkima tema asemele, pole endast näidanud rohkem kui vaid
sõrmeotsi, poolt jalga ja ühte silma. Mehhikos toimuva prestiižse
Guadalajara raamatumessi asutaja ja eestvedaja Raúl Padilla sõnul pole
me avastanud mitte uut maailma nagu Kristofer Kolumbus või tõsiasja, et
tulevik on juba siin, vaid teadmise, et teistsugune maailm on võimalik.
Seda uut maailma siiski veel ei ole, me peame selle alles ehitama.
Kirjastused
usuvad, et uues maailmas toimivad paberraamatud ja digitaallektüür
kõrvuti. Ja ligi 500 miljoni potentsiaalse lugejaga fragmenteeritud,
keerulise aga meeletute võimalustega Ladina-Ameerika turu eest käib juba
mitu aastat tõsine võitlus. Vastakuti on traditsiooniline
kirjastussektor, mis muutub väga aeglaselt ja vastu tahtmist, ning
digitaalmaailm, mis esitles juba sajandi alguses elektroonilise raamatu
võimalusi, kuid mida keegi eriti tõsiselt ei võtnud.
Ja viimane on mängu võitmas.
„Kui
kuue suurema lääne kirjastuse sissetulek jäi möödunud aastal 25
miljardi euro piiresse, siis kolm-neli globaalset internetihiiglast
teenisid ligi kuus korda rohkem: 160 miljardit eurot,” teatas nördinult
Hispaania hiigelkirjastuse Grupo Planeta asepresident Jose Creuheras ja
võttis prillid ninalt, et selgitada täpsemalt, miks see ta endast välja
viib. Digitaalmaailm toob küll kultuuri, kirjanduse paljudele koju
kätte, lähemale, avardab võimalusi, ent valitseb oht, et see kõik
kontsentreerub kahe-kolme suurema ettevõtte kätte. Terves maailmas.
Hispaanias hoiavad Amazon ja Apple enda käes 70% digiraamatute turust,
ent Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal on asi veel kohutavam: nende
kahe hiiglase käest käib läbi 90% käibest.
Arve
lisandub veelgi. Kui digiraamatute valik on Ladina-Ameerika piirkonnas
kahe aastaga kasvanud 8,6% 16,9% peale, siis paberraamatute müük on
selle ajaga langenud 28% võrra. Lisandunud on meeletu kiirusega kasvav
vahendajateta, oma kulu ja kirjadega välja antud elektrooniliste
raamatute turuosa: 400 000 uut teost ainuüksi selle aasta jooksul. Kas
need tendentsid mõjutavad ka teoste sisu ja meie lugemisviisi? Kas
muutuvad kirjutatud teosed, nende sisu ja eesmärgid?
Mario
Vargas Llosa usub, et see on juba aset leidmas. Kultuuri
demokratiseerimise, massidesseviimise esialgne altruistlik idee lämbub
paratamatult kui ühiskonnas on meelelahutus tõstetud ülimaks väärtuseks
ja kvaliteedi asemel on oluline kvantiteet. Tagajärjeks on kultuuri ja
kirjanduse banaliseerumine, ajakirjanduse „kolletumine” ning poliitika
frivoolsus. Ja pole veel sugugi kindel, kuivõrd sügavalt, kui
pöördumatult need nähtused iga ühiskonda lõhuvad.
Siinkohal
jõutakse tänapäeva kirjastusmaailma ühe põhiprobleemi, piraatluse
juurde. Keegi ei tea täpselt, kuidas sellega võidelda, millised on
alternatiivid või kes peaks seda kõike tegema. Hispaanias ostab
seaduslikke e-raamatuid 32% lugejaist, mis tähendab, et 68% laadib
raamatuid alla tasuta. Boliivias, mis on piraatraamatute paradiis,
samuti Peruus saab kopeeritud ja väga kõikuva kvaliteediga
piraatraamatuid osta tänavalt tühiste summade eest. Autoriõigused või
autoritasu kõlab neis tingimustes hea naljana.
Ainuke
mõeldav lahendus piirideta maailmas on universaalne seadus, mis
kaitseks iga loojat, hoolimata tema keelest, kodakondsusest ja teose
müügimaast, kuid seda peetakse võimatuks. Vaid Nike’ile pole sellises
maailmas midagi võimatut.
Me ei pea teadma, miks me loeme. Mitte alati.
On
ka häid uudiseid. Küsitluste kohaselt loetakse hispaania keeles nüüd
rohkem kui viis aastat tagasi. Loetakse mitut moodi, tükiti, valgustatud
ekraanidelt ja sagedamini, ent sellegipoolest on lugemus väike.
Hispaanias keskelt läbi kümme raamatut aastas, Ladina-Ameerikas veel
vähem, kahest kuni viie raamatuni. Raamatute kodus puudumise ja vähese
lugemuse juures mängivad ekspertide sõnul põhirolli vaesus,
haridussüsteemi nõrkus ja teadlike lugemist propageerivate strateegiate
puudumine.
Lugemisnaudingu
asemel müüakse raamatuid kui midagi kasulikku, lausa kohustuslikku, mis
kipub Colombia kirjaniku William Ospina sõnul potentsiaalseid lugejaid
hoopis ära hirmutama. „Seetõttu on lugemise puhul eesmärkide püstitamine
kahjulik, sest on tekste, mille saladused avaldavad end aeglaselt,
ajapikku. Tähtis on lugeda lugemise enda pärast. Hakata vastu
utilitarismile, kõige instrumentaliseerimisele,” ütles Ospina. „Samuti
ei pea me teadma miks me loeme, miks elame, miks armastame. Mitte
alati.”
Ühiskond,
kool, kirjastused treivad lugejate asemel aga tarbijaid. Tähtsaks
peetakse lugema õppimist aga mitte lugemist, et õppida. Unustatakse, et
suuremale, rikkalikumale lugemusele õhutab ka kirjutamine, kirjutatu
jagamine teistega, mis omakorda toob kaasa huvi teiste kirjutatu vastu.
Taktika, mida Panama koolides kasutatakse viimastel aastatel edukalt
just nooremate kooliõpilaste lugemishuvi tõstmiseks.
Seda,
et haridusel on keele tervise hoidmisel võtmeroll, kuuleb peaaegu iga
eksperdi, kirjaniku, kongressisti huulilt. Ometi on keele ja kirjanduse
õpetamise vähene tähtsus valitsus(t)e silmis ülemaailmne probleem. Jah,
selle vahel, mida räägitakse ja mida tegelikult tehakse, haigutab lai
kuristik.
Kõike
seda arvesse võttes on imetlusväärne, et kirjanikud veel üldse
kirjutavad, et nad tahavad lugusid jutustada, et on noori, kes tahavad
kirjutada ja kes teevad seda hästi, eriliselt, imeliselt, ning et leidub
lugejaid.
„Ligipääs
raamatule peaks olema inimõigus,” sedastas Guadalajara raamatumessi
asutaja Raúl Padilla lõpetuseks. „Ja pole raamatuid, mida me peame olema
lugenud. Sest lugemisele nagu ka maailmale, nagu ka inimkonnale, võib
läheneda miljonil viisil. Elame üleminekuajal, heterogeenses
universumis, multiversumis, kus elavad koos erinevad formaadid,
kirjanikud, toimetajad, kirjastajad ja lugejad. Ja see on rikkus.”
Õmblejad, kudujad , heegeldajad ,
puutöötegijad
