Vängla küla lood I lugu on kaanidest, mitte ainult
Loodus pakub inimestele oma arsti.
Meil Vängla külas on tekkinud kohalikke elanikke
hõlmav kaaniklubi, kuhu tuli kokku 9 inimest, neist kohalikust külast 4. Alguse
sai kooskäimine Maile Ervini ideest olla loodusravimeetodi osalisteks.
Kaaniravi kasutati juba viis sajandit tagasi nagu Vängla küla saab järgmine
aasta 460 aastat vanaks. Oleme küla ja raviga üheealised. Kokkusaamiskohaks
Kaubi talu, mis valmis 1963.aastal. Meid kui „patsiente“ võetakse köetud
tubades väga sõbralikult vastu, neid kordi on esialgseks raviks kümme. Oma
hoolealusteks on meid võtnud kaaniravitseja Signe Kalberg või teisisõnu oleme
tahtnud osa saada loodusravist, seega olla tavameditsiinile partnerid.
Kalbergile on Raplamaa Märjamaa piirkond omaseks saanud, küll Valgu, Haimre ja
nüüdseks Vigala. Interneti vahendusel teame,
et kaaniravi toimel on võimalik normaliseerida vererõhku, parandada vereringet
veresoontes. Kaanid lahustavad trombe ja parandavad kudede toitumist,
vähendavad vere hüübimist. Loomulikult kaaniravi mõjub inimesele tervendavalt,
rahustavalt ja noorendavalt. See tervendusmeetod põhineb kaanidega vere
eemaldamise toimele, verre antakse tagasi kaani süljenäärmetes leiduvat üle 100 bioloogiliselt aktiivset toimeainet,
olulisem on hirudiin. Eespool öeldut tarkus
on kümne kokkusaamiskorraga üsna selgeks saanud. Täiendavalt
on kooli bioloogia programmis ühtteist
teavet rõngusside kohta. Suu ümber on iminapp, teine iminapp keha tagaosas. Suus
neelu alguses asuvad kaani lõuad on varustatud paljude hammastega, mida on 270
ja hambad saevad sobivasse kohta kolmnurkse hammustusjälje. Kaane on hoitud
näljas mitmete kuude vältel ja jõuavad Eestisse Leedumaalt. Vonklevad kaanid pannakse
süstlataolisse toruga kohta, kust nad verd
imema peavad. Neid kohti on palju, kuhu
kaanid jõuavad, liigesed, südamekoht, maksakoht, sabakont, nabakoht, kuklasse ning
isegi valutava hamba korral igeme külge. Iga ravi korraga pannakse keskmiselt
viis kaani. Enne kaanide peale panekut
tuleks vältida lõhnastamist, pesta lasteseebiga. Seega, lõhn häirib kaanide tööd: naha külge
imendumist. Kuna kaan eritab hammustuskohas verehüübimist takistavaid aineid,
siis jääb haav veritsema ning hammustuskoht polsterdakse verd imava materjaliga.
Nüüd mõjudest pole rääkinud. Kokku saame tavaliselt enne ravitseja
tulekut. Tavaliselt räägime, kuidas nädal on läinud ja maitseme kaasavõetud
küpsetisi. Kui Signe kohale jõuab, siis läheme üle tervise teemadele, neid on
päris palju. Eeskujuks Imbi Sinikas, kes on kaaniravile truuks jäänud kümne aasta
vältel, ravikogemus viis teda varem Pärnusse. Saame isekeskis rääkida tervise
probleemidest, mis on juhtunud nädalaga. Oma sõbruskonnas oleme kindlaks jäänud,
et igaüks kirjeldagu ise oma probleeme loodusravi
vallas, ei taha olla teistele vahendajaks. Ravi on märgatav vererõhu alanemisega, liigese piirkonnas valude
vähenemisega, kui palju reipust ja elurõõmu on tulnud meie ellu. Teisalt
kooskäimistel meenutame olnut, läheme
kolhoosiaegadesse, samuti Vigala varasemasse, aktiivsesse kultuuriellu. Ei unusta inimesi
oma argimuredega, mõtleme tuleviku peale ja ei kurda, et Vängla küla oma 30 inimesega
jääb valla äärealadele, peamiselt Velise jõe kallastele. Peamiseks külastatavaks
keskuseks on Märjamaa, seejärel Pärnu. Tugevaks teeb külarahva lisaks kaaniravile
mitmed koostegemised: teatriskäigud, ekskursioonid, külakoosolekud,
vestlusringid. Lõpetuseks jääb tänada ravitsejat Signe Kalbergi, Kaubi perenaist
Maile Ervinit, tänutäheks lilled. Tänada saab veel aktiivset
külaelanikku-kaasatulijat Lia Veskimäge ja rõõmsaid naaberküla inimesi Ülle ja
Jaan Sirenit, entusiastlikku Mare
Ülemaanted ning hoogsat ja sportlikku Imbi Sinikat. Pärast 15-ndat ravikorda
Maile lausus, varem oleks ilmselt kepiga käinud, nüüd hoopis parem liikuda; Ülle sõnas, ravi andis leevendust liigestes, sest
füüsiline töö on mitmeid vaevusi põhjustanud; Mare leidis, oluliselt on
paranenud tervislik seisund. Toodi ka näiteid, kus vererõhk alanes, kadus valu
liigestes. Läbi ravi on nimetatud isikud
parimad loodusravi propageerijad, teame,
sest ravi toob arvatavasti kasu kogu organismile. Seekord nn. kaaniklubi
lõpetas, arvatavasti jätkub kevadel.
Võib-olla leidub Vigalas mõni teine küla, kus saab ühendada ravi ja
kohaliku elu, sest tervis on teie kätes.
Alati teevad
meele rõõmsaks toredad, lihtsad, ausad, abivalmis,
inimesed meie ümber ja nüüd talve tulekul toovad korrakski Päikese pilvidest läbi.
Tervitused uude aastasse. Jaan Viska