Juhani
Püttsepa värske teos „Gibraltari laevakoerte ühing” on
käsikirjakonkursi „Minu esimene raamat” võidutöö. Juba esimestest
lausetest on arusaadav, miks just see teos pärjatud sai. Nõtkele,
südantsoojendavale ja kaasahaaravale stiilile lisanduvad raamatu
edenedes värvikad karakterid ja köitev sündmustik. See kõik teeb
„Gibraltari laevakoerte ühingust” igati nauditava lasteraamatu.
Teose tegevustik on koondunud vahva ja aruka rebasekarva koera ümber.
Ühel päeval ilmub loom Orupõhja linnajao ja pargi piiril asuva
kolmekordse, pisut viltu vajunud kortermaja juurde. Majas elavad selle
omanik ja värvika natuuriga, kuid mitte kõige maksujõulisemad üürnikud.
Nii on selles pisut räämas puumajas kodu leidnud Ü-Mutt gümnasistist
tütre Inksi ja eaka kassi Susjäga, usuteaduste professor hundikoer
Rolfiga, naiskulturist Jerski, kes lisaks keha treenimisele tegutseb
veel ka turumüüja ja koristajana, aeg-ajalt vanglas elav Valts ning
pensionär Sirje ja tema lapselaps, vanemate poolt linna kooli saadetud
Anton. Koer valib oma uueks elukohaks just poisi ja tema vanaema
tagasihoidliku korteri. Kui Sirjel ja Antonil ei õnnestu koera omanikku
leida, võetakse loom pereliikmeks. Koer nimetatakse Sakuks, talle
muretsetakse toidunõud, kaelarihm ja külastatakse loomaarsti. Seal
teatabki Anton, et Saku on gibraltari laevakoera tõugu. Tegemist on
poisi poolt välja mõeldud tõunimetusega. Ja kuigi alati ei suju seni
vabalt ringi jooksnud koera taltsutamine vanaema Sirjel ja Antonil
ülihästi, näitab autor ilmekalt, kui palju rõõmu võib üks neljajalgne
pere ellu tuua. Loomulikult ei salata ära ka pahategusid ja
koerapidamise ebameeldivamaid külgi, nagu rikutud kodusisustus või
muretsemine plehkupannud lemmiku pärast.
Püttsepa jutustatud lugu sobib kõigile vanusegruppidele. Sellel on
lihtne ja arusaadav, ilma tarbetute vormimängudeta pealiin, millel
mitmeid haaravaid, asjakohaseid kõrvalharusid. Omaette tegelase rolli
tõuseb tegevuspaik, väike tasane ülikoolilinn, milles lipilapitud
puumajade rajoon. Suure kaasaelamisega kirjutab Püttsepp nii linnast
endast kui ka igast tegelasest. Tema humoorikas ja südamlik käsitlusviis
rõhutab igal võimalusel maailma turvalisust. Ometi on teoses rohkelt
seiklusi ja ootamatuid sündmuspöörded, mis köidavad ka kärsitumat
lugejat.
Tore on, et Püttsepa raamatus jääb loom loomaks ja inimene inimeseks.
Erinevalt paljudest loomaraamatutest ei püüagi Püttsepp looma nahka
pugeda, koera käitumist looma seisukohast selgitada. Tema raamatu koerad
ei räägi. Nende sisekõne asemel kasutab kirjanik ilmekaid kirjeldusi,
mille alusel tuleb lugejal ise nuputada, kus loomake hulkus, mida ta
soovib – nii nagu päriseluski. Kuigi kirjeldusi lastekirjanduses
üldiselt väga ei hinnata – ikka ihatakse rohkem tegevust, dialoogi –,
siis Püttsepp suudab seda eelarvamust kõigutada. Tema kirjeldused on
värvikad, alati põhjendatud ja kaasakiskuvad. Samuti annab taoline
inimlik vaatepunkt autorile suurepärase võimaluse loomade hingeelu ja
loomapidamist ka filosoofilisemalt vaadelda. Püttsepal on, mida öelda.
Ja pole siis ime, et peale raamatu lõpetamist tunned, et oled targem,
väärikam ja sallivam inimene.
Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Välja andnud kirjastus Tänapäev