Vana-Vigala sild. Ülesvõte võib pärineda 1950-ndatest
aastatest.
Foto Mati Schmuuli kogust.
Kirjanik (Mihkel Aitsam 1877-1953) märkmetest, aastaist 1941 ja 1943:
/ Juuli 1941. Kahurimürin kaugelt ei lakanud. Pärnu pool oli käimas mingi
lahing nagu arvata võis. Õhtu eel saabus (Vana-Vigala) silla juure kaks
veoautot. Üks võttis osa valvemeeskonda peale ja lahkus vaksali suunas. Ka
Rumma sillad olid valve alla võetud.
Teiselt autolt võeti mitmesuguseid kaste maha ja kanti koorejaama. Kuna
liikumine oli keelatud, siis oli maanteel ja mõisas täiesti vaikne. Kindlasti
oli midagi saabumas. Meie ei julgenud magama heita, jäime riietes
valvama.
Korraga saabus ohvitser rühma sõduritega meie õue. Selle järele
paigutati mehi suurte puude taha ja seati lahingu korda, oodates vastast
vaksali, see on Pärnu poolt.
Öö vastu 9. juulit. Kuigi olin toas üleval, ei julgenud ma ohvitserilt
lähemat seletust pärida, sest eraisikutel on kõvasti keelatud koguda teateid
sõjaväe asukohtade ja liiklemise kohta. Panime unele vastu 12-ni. Siis heitsin
riietes voodisse abikaasa kõrvale, kuna poeg pidas valvet lamamistoolil. Õues
oli paks udu.
Oli kella 1 paiku öösel, kui maja vappus ja kostis hirmus kärgatus.
Kargasime jalule. “Sild lasti õhku!” hüüdsime kui ühest suust. Kas aknad jäid
terveks...
“Hallo, Aitsam!” kostis hüüd õuest. Akna taga paksust udust paistis
mehekogu.
“Kes seal on?”
“Mina olen, Lätt on siin... Sild lasti õhku... Venelased on kadunud.”
Taas jooksime õue, kus paksu udu puhul vaevalt oma jalge ette nägi.
Silla kohal hõljus punakaspruun suitsupilv. Aga koorejaamas ja maanteel oli
vaikne.
Lätt jutustas: Telefonikeskjaamast vaksalist kõlistatud mõisa või kooli,
et mindaks koorejaama ja öeldaks ohvitserile, et nende telefon ei tööta.
Väljaspoolt nõutavat sõjaväelist ametkõnet. Ta tulnud ütlema, aga koorejaama
kohal taibanud, et vaja mind tõlgiks kutsuda. Astunud üle kraavi meie krundile,
kui sealt paistnud, et sillatammi juures surisenud mingi tuleliik. Ta pistnud
meie poole jooksma, kui mingi jõud võtnud ta selja tagant kinni, tõstnud üles
ja visanud pikali. Ühtlasi kostnud ka hirmus raksatus. Tõusnud üles ja joosnud
meile.
Sõda on varsti siin, kui venelased lasivad silla õhku ja põgenevad,
arutasime üheskoos.
Juba kostiski Rumma poolt kaks kärgatust, siis Konuvere silla poolt ja
lõpuks kauge mürts Kasari kandist.
Kuna karta oli järelplahvatusi silla poolt, viisin Läti oma paadiga
Okenberi juures üle jõe ja siis lähenesime sillale: mõisapoolne sillaots oli
purustatud.
Koorejaamas selgus, et vene sõdurid olid suure rutuga lahkunud.
Pööningule oli jäänud neil riidevarustust, kööki aga toitaineid. Maanteelt
leiti ühed tööpüksid ja sinelipöök.
Õhtused kastid olid lõhkeained ja juuretulnud sõdurid silla mineerijad.
Hiljem selgus, et silla õhkulendamise momendil oli valvemeeskond juba 2
kilomeetrit eemal Hirveaia kohal ja rutanud pooljoostes Vigala kiriku
suunas.
/.../
12. juuli. Varsti peale päikesetõusu jõudis Saksa väeosa Läti küla teed
mööda Vana-Vigala mõisa, kus peatati ristteel suurte puude all. Lühikese
peatuse järele asuti jõele, kitsamale kohale allpool silda ehitama hädasilda,
et luua otseühendust Vigala vaksali ja Kivi-Vigalaga.
Jalgratturite komando ja tankitõrjekahurid liikusid Teenuse suunas, et
seal rünnata venelasi.
Puumaterjali silla ehituseks saeti samalt jõekaldalt kasvavaid lehiseid
ja kuuski mõisa õuelt tiigi kaldalt. Plankusid hangiti mõisa saeveski juurest.
Mõlemal pool jõge pandi vahipostid välja, et venelased ootamata silla
ehitajaid ründama ei pääseks.
/.../
Ligi õhtuni puudusid teated Saksa abist. Telefoniliste järelpärimistele
vastati vaksalist tagasihoidlikult. Alles õhtu eel oli telefonis kuulda
saksakeelset kõnelust vaksalis. Tähendab peatset abi oli oodata.
Juba hämardus, kui maanteele ilmus vaksali poolt relvastatud mehi.
Sillale lähenemata, käänasid nad Aitsamaa krundile suurte puude alla. Varsti
saabus neid õue, veoautoga sõideti jõe juure. Hädasild tunnistati kõlbmatuks
raskete sõjavankrite ületamiseks; pealegi, et hommikusel ületamisel vajusid
kandepostid pehmesse jõepõhja ja vesi takistas sedavõrd ülepääsu, et paar autod
läbistasid jõe silla kõrvalt madalikult.
Silla kandetaladeks hakati Aitsamaa krundilt põliseid kaske maha saagima.
Peagi leiti Aitsamaa ehitusmaterjali ladu üles, silla ehitajad käsutati kohale
ja nüüd kanti loomalauda ehitusmaterjal sõjasillaks jõkke.
/.../
3. august
Tihti nähti vene pommi- ja luurelennukeid Vigala kohal lendamas. Neid
nähti lendavat Pärnu suunas ja varsti kuuldus sealtpoolt ka pommiplahvatusi.
Vigalas ei nähtud Vene ega Saksa väeosasid. Rahvas asus põllutöödele, nii palju
kui seda naispere suutis teha. Noored ja keskealised mehed olid kadunud – kas
läinud Pärnusse Saksa rinde taha või kodukoha läbipääsmatusse rabadesse ja
Avaste sohu. Maanteed olid nagu välja surnud.
Laupäeva varahommikul, 2. augustil, saabus Vana-Vigala mõisa punaväe osa
komander Kornilovi juhtimisel. Jäi Vigalasse ligemale kolmeks nädalaks.
Kornilov keelas oma sõduritel kohalike elanike tülitamise ja terroriseerimise.
Sild anti 3-mehelise grupi valve alla.
Üle silla liiklejatelt nõuti isikutunnistuse ettenäitamist. Esialgul
lepiti Eesti Vabariigi dokumentidega. Kuna venelased pitsatile suure tähtsuse
andsid, esitati jõe ületamisel sõduritele igasugu kviitunge ja dokumente, kus
aga pitsat ja nimi peal.
Siis tuli käsk, et elanikkond pidi end 6 tunni jooksul varustama
venekeelsete isikutõendustega.
22. august. Hommikul oli kuulda tugevat kahurimürinat Kullamaa silla
poolt. Sakslased olid murdnud punaarmee vastupanu Laikülas....., vallutanud
Üdrumaa küla ja asunud silla ümbruse puhastamisele. Teine sakslaste väeüksus
oli jõudnud juba Märjamaale.
Öösel oli tõusnud torm ja sadas hoovihma. Olime öö läbi magamata, uksed
ja aknad lahti pidanud. Oli karta, et kalda õhkulaskmisel plahvatuselaine
paisatakse üle jõe otsesuunas meie maja pihta ja purustab aknad. Silla otsa
õhkulaskmisel suundus õhusurvelaine jõekallast mööda alla vett.
Kaks vahisõdurit oli meie värava juures ja suurte puude varjus
valvel.
Läksin varahommikul mõisast piima tooma ja tahtsin mõisaelanikke
hoiatada kalda õhkulaskmise eest.
Vahisoldat silla juures keldri kohal ei tahtnud mind läbi lasta.
Pääsesin siiski läbi. Mõisa elanikke ei näinud, piim oli jaotatud. Kallasin
lüpsinõude loputuse – valkja vee – oma nõusse, sest kontrollimisel oleksin
sõduri ees hätta jäänud.
Keskhommiku paiku kuuldus silla poolt pauk, valjem püssi omast. Oli
lõhkenud süütekapsel, miinid aga jäänud lõhkemata.
Selle järele olid mineerijad – kokku 8 punaarmeelast – minema jooksnud
läbi rohuaia Tolli suunas. Kallas jäi terveks, samuti ka elumajad silla
läheduses.
/.../
4.-20. septembrini 1943. 4. septembril saabus Vana-Vigalasse Saksa
ehituspataljon. Ohvitserid asusid koolimajasse korterisse, kuna sõdurid
majutati tühjadesse mõisa majadesse ja rehte. Edasi paigutati metskonna
kantseleisse, metsaülema majasse, vaksali juures asetsevatesse elamutesse ja
Selja tühja viljaküüni.
Meie majasse kavatseti paigutada ühes pööninguga 40 sõdurit. Hiljem saadeti
korterisse 5 allohvitseri, üks neist veltveebeli aukraadis. Meil jätkus neile
kõigile voodid ja diivanid, osalt ka magamisriietega.
Liikuvad remonttöökojad ja materjali ladud asetati mõisa talli ette
suurte puude alla ja kuuridesse. Ehituspataljoni ülesandeks oli Vigala sildade
parandamine. Ehitusmaterjal võeti mõisa saeveskist, kus ka laudu lõigati ning
vaksali laoplatsilt palke igas pikkuses.
Kahe päevaga parandati Vigala silla õhkulastud osa. Sellele järgnes kahe
Rumma, Vängle ja Vati silla ehitus. Raudteesilla puuehitus Rummas oli võetud
ajutisena, ettevõtja talvel ehitas sinna raudbetoonsilla, mille valatise
kuivatamiseks ehitati puust vooder köetavate ahjudega.
Jõutud sildade ehitusega lõpule, lahkusid sõdurid Vigalast, kuna
töökojad alles 20. septembril mõisast lahkusid. /
