https://kultuur.elu.ee/ke505_lember.htm
Raamatukogus on üleval tema loomingust raamatud.
https://et.wikipedia.org/wiki/Ira_Lember
https://kultuur.elu.ee/ke505_lember.htm
Raamatukogus on üleval tema loomingust raamatud.
https://et.wikipedia.org/wiki/Ira_Lember
Vanemad teated pärinevad 17. sajandist ja kirjeldavad suuri ristikäike arstimise, püha veega pritsimise ja muude tavadega. Ristipäeval on ka ohverdatud. Need kirjeldused sarnanevad 19. sajandil õigeusklike setude ristipäeva kommetega, kui käidi ikoonide alt läbi, puudutati neid, toodi andeid ja tehti muud, mis kuulus õnnestavate ja tervendavate riituste juurde.
Ristipäeva erijooneks on ranged töökeelud ja austav käitumine maa suhtes. See on tõeline maa puhkuse ja pühaduse päev, samuti piksepüha. Ristipäeval ei kasva rohi ega laula lind, ütleb vanasõna. Otse loomulikult ei tohi sel päeval murda oksi, kitkuda rohtu, teha puid või üldse mingil viisil maasse ja elavasse loodusesse puutuda. Keelu rikkumisel kaob põlluviljakus, taimede murde- ja haavakohad jooksevad verd, kari hävib või haigestub. Keelu rikkumisel hakkasid uskumuse kohaselt lehmad verd lüpsma, mis oli 19. sajandil suur ja raskesti ravitav õnnetus.
Põhimõtteliselt olid sel päeval ka mitmed talutööd keelatud, eriti villasetööd, kudumine ja õmblemine, samuti kolistamine ja müra tekitamine. Nendest keeldudest üleastumine tõmbas ligi äikest.
Ristipäeval sündinul olid erilised võimed ja ristipäeval surija pääses otse taevasse.
Mõnel pool on ristipäeval tuld tehtud.
Vihm andis rohule erilise väe, n-ö pani soola rohu sisse, kuid ennustas ka vihmast suve.
Igasugused tööd olid keelatud, samuti kokkupuude maaga, rohu, lillede, puude murdmised jm. Keelud kehtisid ka villa- ja lõngatööde, kerimise, kudumise jm naiste käsitööde suhtes. Keelu rikkumine usuti põhjustavat pikset.
Külaskäimise keeld – külaline toob peresse õnnetust. Keelatud oli ka paljajalu käimine ja eriti paljajalu küllaminek – nõiud teise pere mesilased või loomad ära.
Piimatoidud, kuid ka erilised korbid ja karaskid. Sellega taotleti paremat piimasaaki. Tehti munarooga, laual oli liha.
Ristipäev oli üks soodsamaid maagiliste toimingute aegu kevadsuvel. Eeskätt taotleti head piima- ja võiõnne, mistõttu käidi võõra karja jälgedest purusid korjamas ja võõraste loomade seljast karvu lõikamas. Puru ja karvatuhk söödeti oma loomadele. Teise karjalauta ja karjamaale viidi nõiaesemeid. Kes kartsid nõidust, need jätsid sel päeval loomad lauta.
Kolmel ristipäeval imetatud lapsest saab uskumuste kohaselt nõid.
Kui naabri viljapäid kokku siduda või vilja mõnest põllunurgast niita, siis ta vili ikaldub.
Teise piima- ja võiõnne sai endale nõiduda jüripäeval, paastumaarjapäeval, suurel neljapäeval ja suurel reedel, karjalaskepäeval, ristipäeval, jaanipäeval. Sellise tembu võtted ja loetud nõiasõnad on olnud üsna ühesugused – kõrgemas paigas hüüti või viibati piima oma talule, jäljendati naabri aiateivaste, põllul aga kadakate lüpsmist. Ka loomadelt lõigatud karvad ja nende jäljed olid piimaanni ülekandmisel abiks. Et piim oli väga oluline toiduaine, puust piimanõud kippusid kergesti hukka minema ja piim vesiseks muutuma – seda seostati nõidusega -, siis oli karja kaitsmine kahjustamise eest, nõidumine ja vastunõidumine mitmetel kevadistel kalendripäevadel väga oluline.
Ants Laikmaa kujundas oma talu ümbruse karjamaadele pargi, milles kulgevad alleed juhatavad külalisi uhkete vanade tammedeni. Oma viimse puhkekoha valis kunstnik raudtee lähedusse vana tamme alla. Selle tamme oleme Antsu õdede Mai ja Anni ning tütre Aino Maria auks ehtinud Vigala punaste tanupaeltega.
Tammesid Ants Laikmaa muuseumis ehime kunstniku sõprade sünnipäevi tähistades kogu juubeliaasta jooksul, oled oodatud nii pidu- kui argipäevadest osa saama!
Ants Laikmaa muuseum koosneb kunstniku elumajast ja tema kujundatud pargist. Väravad on külalistele avatud reedest pühapäevani kell 11-16. Anna meile teada, kuidas muuseumi külastus möödus: https://forms.cloud.microsoft/e/Z7F7FTB39m
MAI LAIPMANNI 165. sünniaastapäev.
Kesk-Vigala. 1912. aasta. Peru koolimaja õnnistamise päev.
Vigala Seltsimaja avamine peale 1926. aasta suurpõlengut Kesk-Vigalas. 1928. aasta. Ülesvõetud Heinrich Otsa poolt Vigala vallamaja katuselt, võimalik, et isegi korstna otsast.
Selja kõrtsihoone Wana-Wigalas. Mõisakõrts asutati 1726. a./ XX sajandi esimesed kümnendid.
Foto Mihkel Aitsam jun.-i albumist "Wigala".Raamatu ja roosi päev