"Onu Heino veeris tähti." Jaanus Vaiksoo
Onu Heino veeris tähti, luges kokku suuri sõnu.
Muudkui puu all pikutas ja tundis lugemisest mõnu.
Luges Pipit, Muumitrolli, Potterit ja Naksitralle,
muinasjutte, unelaule, vahelduseks kriminulle,
Tuhkatriinut, Väikest Mukki, Pöial-Liisit, Une-Matit,
seiklusjutte maalt ja merelt, Kääbikut ning Karu-Katit.
Aga puu all hakkas vilu, köhakrõbin puges põue.
Heinol tõusis palavik ja enam polnud pääsu õue.
Heino heitis sooja sängi, varus kümme kilo komme.
Saatis tööle sõnumi: “Hei! Tulen alles ülehomme!“
Raamatuid nüüd päevad läbi onu Heino lausa neelas.
Küllap oli üksi kodus, polnud kedagi, kes keelas.
Pööras ahnelt lehekülgi, iga jutt kui värske sõõm.
Onu Heinol nägu naerul, silmis lugemiserõõm.
Haigus juba ammu möödas, aga Heino aina luges.
Elas lugudele kaasa, muinasjutu sisse puges.
Mis tast sai, see jäigi meile pisut arusaamatuks.
Onu Heino väiksed vembud kirjutati raamatuks.
Külastage raamatukogu, sealt leiate palju uut ja huvitavat kirjandust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar