Venemaa autori Jevgeni Griškovetsi dünaamilise ja väga tänapäevase romaani „Särk“ minajutustaja on provintsist pärit noor arhitekt, kelle silme läbi kerkib lugeja ette nullindate Moskva kogu oma kirevuses. Haaravate süžeepööretega romaani tegevus toimub ühe ööpäeva vältel. Teost ilmestavad vaimukad dialoogid ning armuvalu käes piinleva peategelase teravapilgulised.
Jevgeni Griškovets “Särk”
Varrak, 2010. 181 lk.
” üks võlusid on selle mõnus, jerofejevlikult-dovlatovlikult lõbus ning veidi lapselikult lihtne ja aus stiil: “Vasak tagumine kumm oli tühjaks läinud ja mingi aja jooksul olin ma tühja kummiga sõitnud. [–] Nii väga oleks tahtnud väga valjusti vanduda, ning veel autole jalaga virutada ja seda taguda… Ja ma tegingi seda kõike jalamaid… Kohe pärast seda tekkis tahtmine kõik sinnapaika jätta ja jooma minna, aga seda tuli juba aegamööda teha” (lk 40).
See, mis juhtub, pole – nagu paljudes heades raamatutes – isegi nii oluline. Sest kui palju ikka saab juhtuda ühe armunud Moskva arhitektiga ühe, mis siis et pika päeva jooksul? Nagu ikka, toimub põhiline peategelase peas. Too seikleb särki vahetamata eri liiklusvahenditega mööda linna, satub autoavariisse, osutub jälitamise ohvriks, ei söö, teeb natuke tööd ja loomulikult läheb jooma.
Öelda, et “Särk” on suurepärane moodne armastusromaan, pole absoluutselt piisav, ehkki täiesti korrektne väide. Lauri Leisi tõlgitud Griškovets kirjutab paremini kui suurem osa kirjanikke. Näiteks armastusest, millest ei ole lihtne kirjutada (ja oi, kui paljud on proovinud!). Romaan on eneseirooniline, väga aus, äratuntavate ja usutavate, kuid samas tihti ootamatute mõtte- ja tundekirjeldustega tõeliselt ilukirjanduslik armastusromaan.
Sundkäitumuslikust armumisstaadiumist on muidugi kirjutatud varemgi ja väga palju. Aga tavaliselt on kirjutajad naised ja liiga tihti on need teosed kehvemapoolsed “sopakad”. Griškovets seevastu oskab kirjutada elegantselt ning kartmata paista tobe: “Tean suurepäraselt, et muidugi pole vaja (Talle – M. T.) helistada. Sellel pole absoluutselt mitte mingit mõtet! Pärast selliseid kõnesid hakkab ainult halvem. Kusjuures igal juhul. Näiteks, sa ei pidanud vastu ja helistasid. [–] Ja sulle ei vastatud! [–] Miks ta ei vastanud? Ei tahtnud vastata? Ei kuulnud helinat? Jällegi – miks?” (lk 29). Tuttav tunne, palju kordi loetud ka. Aga sellele naisele, pandagu tähele, tahab Sanja kinkida taskulampi! “Küllap on hea naine! Mingile lollile taskulampi ei kingita” (lk 75) kommenteerib otsust Sanja sõber Maks.
Ehkki selleski teoses on astutud vähemalt ühte ämbrisse, millesse armastusromaanide autorid üsna tihti astuvad – peategelase ihaldusobjektile viidatakse vaid kui Temale –, ning lisaks jäävad veidi õhku ka rohked unenäolised sõjameenutused ja -kujutlused, võin kindlasti öelda, et need venelased ikka oskavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar