Viivi Luik.
Raskelt kohisesid kõrged kuusehekid läbi emakeele,ümber isatalu.
Mullas roostetavad vanad vereplekid, luini lõikavad, kui kõnnid paljajalu.
Aga need ei teegi sedamoodi piina,kui see murtud kask sääl surnuaias haual.
Sääl on tallatud ja võetud valget viina. Aga minu käed on oma kodus laual.
Laud on külm ja libe, päike paistab silma, nii et silmist jookseb päris silmavett.
Paistab pääluust läbi, paistab teise ilma, ja mul tuleb üles tunnistada, et
kuri kuusekohin minulgi on meeles kaugest viiekümnendate algusest.
Räägin suuri sõnu väikse rahva keeles, silmad sätendavas tolle aja valgusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar