Soovitan lugeda ...

Maire Liivamets - soovitab eesti kirjandust
Doris Kareva. Sa pole üksi.
Üks imetabane luguderaamat, mis jagab natuke õpetusi, paraja jao tarkust, ennekõike suunab aga lugejat mõtlema. Mõtlema headuse ja kurjuse, raha ja armastuse üle. Vabaduse hinna üle. Loodusjõudude üle. Mida tähendab tõeline hoolivus, et kuri hävitab end sageli ise ja võim ei pruugi teha õnnelikuks. Kakskümmend muinasjutulisusse kalduvat teksti säravad kui hästi lihvitud teemandid, igal sõnal on tähendus, igal mõttel kaal. Juba pealkirjad räägivad iseenda eest: „Kuidas sündis kuu”, „Eit ja taat”, „Hundi vari”, „Kõnelev allikas”. Ise peatun ”Lindude koosoleku” juures: on ju nii, et üht ahvatleb võim (kotkas), teist nauding (koolibri), kolmandat raha (harakas), neljandat vabadus (pääsuke) jne. Fööniks näeb aga veelgi sügavamale. Sarnase tonaalsusega puudutab ka „Kivikammelja uni”, kus jõutakse tõdemuseni, et tõeline varandus on hoopis vesi, meie igapäevane vesi. Kareva kirjutaks justkui ammustest aegadest, kui elas kord kuningas, kel oli imekaunis tütar, ja mis kõik juhtus hea printsessiga. Ometigi tajud, et allegooria taga pesitseb sõnum lugeja aega. Loed üldistusi, mis ühes või teises variatsioonis kuuluvad inimelu kihtidesse. Aitavad kinnistada teadmist, et viha ja ahnus on kehvad võidumehed. Nagu muinasjutte ikka, võib ka tekstiraamatut „Sa pole üksi” mitu korda üle lugeda. Vahepeal riiulisse torgata, siis jälle paari aasta pärast välja otsida. Kareva sõnumist leiab igaüks iva – see on rahulike õhtutundide kirjandus. Katkend mõistujutust „Käärid ja Viil”: „”Siin sa laiskvorst oledki!” tervitasid teda korraga teraval toonil nagu maa alt välja ilmunud õed Käärid. Viilile tundus, et nende ninad olid õelusest veel kõveramaks tõmbunud kui tavaliselt. „Nagu alati! Kui koristamiseks läheb, pole sind kunagi kohal! Sinu pärast oleks me äsja vaat et vigaseks jäänud!” Väike Viil tõstis arusaamatuses pilgu. „Ära teeskle, et sa aru ei saa!” käratasid Käärid ja hakkasid erutusest rääkima läbisegi. Seda polnud veel kunagi juhtunud. Väike Viil mõistis ainult niipalju, et õed olid võtnud nõuks suurkoristust korraldada ja kõik ülearune minema visata. Loomulikult ärritas neid esimese asjana tema voodialune karp. Siis aga tuli neile mõte, et kui kive natuke peenestada, võiks saada ilusat praktilist killustikku, millega majaesist kaunistada. „Ja näed siis nüüd, nad oleks meid peaaegu ära nürinud!” hüüdsid õed Käärid nagu ühest suust süüdistavalt ja sirutasid tema poole oma luised käed. „Igatahes otsustasime sind karistada,” jätkas üks õde nüüd juba rahunenumalt teisega pilke vahetades. „Karistada jah,” jätkas teine, „ja heita sind meie hulgast välja.” – „Välja just,” noogutas esimene, „koos kõigi oma nõmedate kividega.” Aga õdedel, nagu nende nägudest näha võis, oli veel midagi varuks. Selle tõidki nad nüüd selja tagant lagedale. „Ela siis nüüd, nagu tahad,” ütles üks pidulikult talle suurt pakki ulatades. „Ära looda, et meie sinu eest enam koristame,” kinnitas teine. „Koristame või küpsetame,” lisas esimene. „Ohtlike asjadega meie enam tegemist ei tee, kuulutas teine. „Ohtlike asjade ja ohmude tüüpidega,” hüüdsid nad võidukalt ühest suust ja juba nad kaugenesidki käe alt kinni hoides ja naeru lagistades.” Ent mis siis peitub paki sees? Väike Viil leidis sealt pehmest samsist sooja vutlari, mis oli Viilikesele täiesti paras.


Ene Pajula. Kuldne aeg.
Vahel tehakse mulle ettepanekuid tutvustada üht või teist ilukirjandusest eemal seisvat teost. Nii juhtus ka sedapuhku. „Kuldne aeg” sisaldab pisikesi palakesi 1970-80ndatel aastatel Eesti Televisioonis töötanud inimestest, n-ö. autoriaegsetest persoonidest. Kurb küll, aga mind häiris tekstikeste pealiskaudsus, nii ei saanudki teada suuremat nendest, kellest polnud varem kuulnud, ega nendestki, keda olen sinise ekraani taga näinud. Tõsi, alapealkiri „Fragmentaarium” õigustab lähenemisviisi. Kuna mu kontsentreeritum televaatamine algas alles 90ndatel, siis sain vähemalt lühiülevaate varasematest saadetest. Ene Pajula keskendub eeskätt endistele kolleegidele AK ajast. Mõnele antakse karmim, teisele veidi pehmem hinnang. Kõige õigem oleks, kui „Kuldset aega” hindaksid teleajakirjanduse uurijad, teistele ta väga olulist infot ilmselt ei paku. Näiteks Rein Nurgast pole ma juhtunud varem kuulma, nüüd muidugi tean: „Nurk oli plahvatuslikult emotsionaalne ja otsekohene. Kui ta oli heas tujus, ja enamasti ta oli, siis naeris ta laginal; kui miski teda pahandas, siis paukusid uksed ja lendasid toolid. Ta rääkis, kuidas ta oma naise Lennaga esimest suurt abielutüli pidas – selle käigus olid nad teise korruse aknast välja loopinud kolmkümmend pulmakingiks saadud viinapitsi. Kusjuures üks oli lennanud tagasi ja purunenud toas. See oli olnud nii naljakas, et riid ununes ära.” Mingil seletamatul kombel olid kirjapandud anekdootlikud lood ja muud telemaailmas tuntumate inimeste kohta levinud legendid mulle tuttavad. Ju nad siis aegumatutena on pidevalt ringi liikunud. Oma trafaretsusega nad raamatule palju uut ei lisanud. Minu kui lugeja jaoks jäi puudu tolle ajastu analüüsist ja üldistusjõust. Nende inimeste tegevus ja töö olid kahtlemata pideva tähelepanu all ja toonase ühiskonnakorra tõttu piiratud ning sandistatud, aga isiksustena pole autor suutnud neid säravateks kirjutada. Heimar Lengi naistelembusest üsna samasuguste sõnadega on kirjutatud kümneid kordi. Nimetatud väliskommentaatoritest (Joffe, Käär jt.) on kostunud huvitavamatki teavet. Ilmselt on Pajula ühtteist juba tööajal märkmetena kirja pannud, mida sai viimaks kasutada, aga palun vabandust, „Kuldne aeg” jääb faktideltki tagasihoidlikuks väljaandeks. Iga kord, kui ma mõne raamatu lõpust leian retsepte, jään nõutuks. Kas söögita-joogita tõesti ei saa, tänane televisioon ajab niigi oma lõppematute söögisaadetega meeleheitele. Asjalik on kindlasti nimeloend, mis lisab raamatule tubli plussi.

Rein Raud. Hotell Amalfi.
Kas tõesti paroodia? Katse ironiseerida üledisainitud maailma üle? Üks suur unenägu, milles mitu väiksemat? Kui olin esimesed leheküljed läbi lugenud, mõtlesin nõutult, et tegemist kas ulme- või põnevusromaaniga. Seda viimast, põnevust siis, ikka leidub, soovi korral ulmelisusse kaldumist samuti. Arvan, et „Hotelli...” võiksime lugeda hoopis hoiatusloona - julma ja nõudliku maailmaga rinda pistes võib inimene kergesti murduda, ja see on tõsiselt võetav oht.
Hoonet, mille ehitamist justkui alustatakse, muidugi olla ei saa, aga pidevas võitluses oma positsiooni, koha ja raha nimel pingutatakse sedavõrd, et ühel päeval kaob mõistus. Romaani põhitegelaseks kujuneb sisekujundusbüroo omanik, varinimega Roland, kes edu nimel on nõus valmis ehitama ebareaalse, vaid unenägudes ilmuva hotelli. Ent jätkakem reaalse maailma soovidega: „Mäletatavasti kujutas Regina maja endast seestpoolt ühtset, aga erinevateks tasanditeks struktureeritud ruumi, milles õhukesed paneelid võisid sujuvalt mööda selleks ettenähtud sooni liikudes moodustada erinevate konfiguratsioonidega tube, aga kui vaja, siis ka lihtsalt väliste kandvate seinte najale ladestuda. Niimoodi tekkivad toad ei olnud ka kunagi seest lihtsalt tahukakujulised, vaid vähemalt kahe-, mõnikord aga kolme- või koguni neljatasandilised, ning nende välispiirid polnud sirged, vaid murdusid veidi alla pooleteise meetri kõrguselt teatud nurga all teise suunda. Kõik see baseerus imetlusväärsel geomeetrilisel mängul, mis paberil nägi välja täiuslik ning oli hiljutise ajani tundunud selline ka ehitatud tegelikkuses. Aga nüüd korraga tuli välja viga. Teataval tasandil, kus välisseinte segmendid pidid ringis lõikuma kõikjal ühesuguse nurga all, ei läinud see üldse nii, vaid ühes kohas suubusid kaks neist teineteisesse vaid vaevumärgatava jõnksuga. Silmaga vaadates ilma mingi nurgata üleüldse. Asja oleks võinud parandada, kui segmentide pikkust veidi muuta, aga see oleks jälle paigast löönud nende suhte eelmise ja järgmise tasandiga. Ja sealt läks viga omakorda edasi.” See kummaline kirjeldus võib oma asjalikkusega ehmatada, tegelikult on Rein Raua teos aga lühike ja hästi loetav, mis lugejat peibutades sunnib aina lehte keerama. Sarnast tunnet tajusin nt. Maimu Bergi näidendit „Euroopasse! Euroopasse!” lugedes. Koomiliselt eluline, minu jaoks koguni irriteeriv on „Hotelli...” kesksete tegelaste üksteise kutsumine Miisuks ja Suksuks. Rahvaraamatukogudel pole muret, Rein Raua romaani võib kõigile soovitada, kui vaja, eks siis võiks natuke ka selgitusi jagada.


Andrei Ivanov. Peotäis põrmu.
Alustan arvamusega, et igati sobiv lugemine rahvaraamatukogude külastajatele, ainult kujundus ehk kaas võib tõrke tekitada. Minu arusaamist mööda on vene keeles kirjutatud romaan ikkagi vene kirjandus, olgu ta siis nii auhinda väärt kui tahes. Andrei Ivanovi puhul kasutatakse terminit eestivene autor. Olgu peale, ei hakka vaidlema. Pealegi ei pruugi suuresti Eesti ühiskonda kujutav teos „päris” venemaalastele sügavamat huvi pakkuda. Loodetavasti Eestis elavad venekeelsed ikka loevad, kui see kord vene keeles ilmub. „Peotäis põrmu” jutustab nõukogude inimeste saatusest Eestis, nõnda kui Holger Kaintsi „Lennukivaatleja” ja Mari Saadi „Lasnamäe lunastaja”. Andrei Ivanov kirjutab küll natuke pikemalt ja eeskätt nendest, kel pole kodakondsust.
Kokkuvõtvalt jõuab Ivanov tõdemuseni, et elu on peotäis põrmu, oma enneaegselt sündinud lapsukese hauakünkal. Nii ta muidugi on, aga enne peotäieks saamist tuleb aastaid elada, mille pikkust me mõistagi ette ei tea. Romaan on ühiskonnakriitiline, ja seda ka globaalsemas mõttes, kuid niisuguseid kirjutatakse praegu rohkesti. Täna ja homme näib olevat moodne ja üllas pidevalt ühiskonna kestmise vormide üle ahastada. Eks ma ise teen sedasama, aga vahel mõtlen, et kui linnalik eluvorm, kollektiivne ühistöö, mis tingib vaimu ruineerimist, kuidagi enam ei sobi, siis harigem maad! Seda jätkub, vähemalt Eestis, piisavalt. Ühiskonnad, mida peetakse demokraatlikeks, on tõesti üsna sarnased, ja nendes elab kõige erinevamaid persoone. Neid, kel süda on surnud või kes tunduvad kasutud, aga teadagi ka hakkajaid ja rabelejaid. Eks Rein Raua „Hotell Amalfi” räägib samuti sarnasest ühiskonnast, kus mutriks muutunud inimene edu nimel pingutades hullub. Eesti kirjandust saadabki üks suur eksistentsiaalne kurtmine, ja ma ei tea, kas nii on õige või väär. Kõik on ühesugune, millelgi pole tähtsust, kurdab „Peotäis põrmu” peategelane, kes ei leia ka Põhjamaades hingerahu. Raevu ja viha vähendamiseks juuakse ja muidugi ropendatakse päevast päeva.
Ivanovi romaani tegevus toimub ajal, mil eestlased on otsustanud venelaste jaoks olulise mälestussamba teise kohta paigaldada. Mõistagi arvatakse asjast mitut moodi. Valitsus on vastik jne., aga pearõhk keskendub siiski Eestis elavate venelaste mentaliteedi erinevustele. Neile ei meeldi päriselt Eesti ega meeldi ka Euroopa. Venemaa pole ka lahendus: „Vanasti arvasin, et kodumaa – see on gaasimask, kelder, rivi, põuavälk... ja see öö ja selle elektrivalgus... sild, mis demonteeriti ja kõik suudlused ühes sellega... ja mõnitused, ja tsisternid, kõik vajus kusagile minema... Olin harjunud sellega, et mu kodumaa vihkab mind, ehitab, pügab, tapab... olin harjunud... kuid ta võeti ära kuidagi äkki... ja ma muutusin kasutuks... maailm kivistus, ja tema ilme on mulle arusaamatu... Ma ei taha gorgot tagasi, las puhkab tasakesi muuseumis... ma ei räägi süsteemist, vaid kodumaast nagu seesmisest soojusest... see on läinud... minu kodumaa on sadestunud mingite illusionistide pangaarvetele, muutunud villadeks, lossideks, jahtideks... ta on minu eest kusagil seitsme luku taga peidus... keegi sumpab põlvist saadik selle hõbedas... kellegi käed on kuni küünarnukini sees minu kodumaa kullas... ta on kusagil... seitsme mere taga, laekas, muna sees... kodumaa-emake... kodumaa-surm... Nüüd on kõikjal, kuhu lähed, Euroopa! Tal on mind vaja kui maksujõulist ja laenuvõimelist orja. Võtsid laenu ja ongi kõik: minu kodumaa on Euroopa – kui lihtne! Kodumaa, mis saadab oma poegi Iraaki ja Afganistani, kahe isanda teener, nafta ja gaasi sõltlane, femina, kes iga kolmekümne aasta tagant oma hilbud ümber teeb ja puhtaks peseb... Tal on, millega sind ahvatleda... Nii palju luksust! Vaata ringi! Kui palju peegleid!”
Head arutlemist, kaalumist - rohkem pole mul tarkust öelda! Siiski, siiski, raamatu kujundus ei ärata huvi, mis sest, et matrjoška põuest paistab must Tallinna siluett ja valgete mummudega sinine pearätik on nunnukene.
... tule raamatukogusse, kui need raamatud on väljas, leiame kindlasti meelepärast lugemist.