Mälestused jäävad kestma loomingus.Oleme tänulikud, et olid olemas, Ellen Niit!

Kui oleksin tundnud sind varem,
siis oleksin kinkinud sulle
oma kollase lumelabida,
oma punase liivalabida
ja sinise ämbri,
kus taevatähed peal.

Kõik võilillemurud
oleksin andnud ma sulle
ja liivaaugud ja keksukastiplatsid
ja puiesteed kõik
täis lehti ja kastanimune,
ja kõige pikemad liukohad rentslis,
mis teada.
Ja tünnid kõik
vihmaveetorude all
mustläikiva veega,
mustläikiva põhjatu veega,
mustläikiva vee kõnega
taevast,puuladvust ja pilvedelennust.
Ja sellest veidrast,
mis vaadates sinna,
tõusis mul kurku
nagu lind,
nagu hing,
nagu kumalane.
Ja ma ise usun,
et kollase karu,
oma kulunud ninaga kollase karu
kõigi saladustega,mis temal teada,
oleksin andnud ma sulle
päriseks.
Ja nutnud siis küllap,
teadmata ise,
kas haledast meelest või rõõmust.

13.07.1928-30.05.2016
Selged maikuu ilmad!
Põõsail peas on silmad.
Igal hiirekõrval
hiirekõrv on kõrval.
Meie sõpra kaske
pole tunda raske.
Tal on haljad tukad,
tal on valged sukad.
Seisab seal üks neidis
helevalges kleidis.
See on toomepõõsas,
oksad õielõõsas.
Küsid, kus on kastan.
Kohe sulle vastan:
Näe, see puu, mis seal on,
Millel küünlad peal on.
(Ellen Niit)