Avatu talude reisist juulis

Avatud talud kolme maakonna teedel

Möödunud aasta avatud talude päeva nimetati parimaks suhtekorraldusprojektiks. Sel aastal oli veelgi suurem huvi põllumajanduse ja maaelu vastu. Ilus ilm soosis talupäeva, teisalt on väga tähtis ilm maainimese tegemistes, seetõttu avatud talude päev on leidnud kindla koha inimeste südametes. Avatud talude päeva edu taga on paljude inimeste töö maaelu tutvustamisel. Mõned kokkuvõtvad arvud sellest aastast: üle 83000 külastuse, mis teeb keskmiselt 355 külastust talu kohta. Täpselt pole teada, kui palju oli huvilisi ringsõidul, ilmselt vähemalt kaks korda vähem. Kõige enam külastajaid Ida-Virumaa Konju mõisas – 3200.  Vigala rühm toetas eelmise aasta avatud talude  algatust, kus jõuti olla 7 talus külalisteks, alustati omadest Uus-Kaubi ravimtaimede kasvatajatest ja Tõrvaaugu tatra- ja lambakasvatustalust; sel aastal käisime 6 talus, neist 3 Pärnumaal; 2 talu Läänemaal ja 1 Raplamaal. Suvisele ringsõidule oli isegi nõudlus vabadele kohtadele ja ühiseks ekskursiooniks kogunes 42 huvilist Mare Ülemaante registreerimisel.  Päeva alustasime India naerujooga eeskujul, lõbusalt, reipalt, sest meil oli meeleolu vaja pikaks tutvumisreisipäevaks, mis ei kujunenud ülejõukäivaks. Alustasime naabrite juurest Koongast, kus tuntust on kogunud vallavanem Mikk Pikkmets vallaelu korraldamisel. Koonga valda on Pärnumaal äramärgitud kolemajade lammutamisel, kohalike teede viimisel  mustkatte alla. Koonga vald osaleb avatud talude päeval 5 taluga, neist kolme külastus ka Pärnust lähtunud Põllumeeste Liidu buss 45 osavõtjaga.   Kui veel lisada arve vallast, siis 1100 elanikuga vallas on 42 küla, millest kuus tühjad ja 15-s on elanikke alla 10.  Vaatamata kõigele on vallas tublisid majapidamisi. Alustasime Ura küla Panga talust. Sõitsime rooside kasvatusse, kus Silva Tamsalu on uhke roosiaretajate kollektsioonaia üle. Toimus jalutuskäik aretusrooside vahel, lisaks vaatlesime pargiroose, meid oli võimalik kaasa osta. Saime palju näpunäiteid rooside hooldamisel, kasvatamisel. Tutvusime komposti valmistamisega. Imetlesime rooside ilu ja 40 aastast haruldust „Kolhoositari“ Peenras oli mitmeid tuntud isikutele roose Edgar Savisaar, Riigipresident Päts... kui ka rooside aretajate nimesid.  Aretusi on kokku 42. Seal püütakse eestlastele omaseid  roosisorte paljundada. Abiks ja nõuandjaks Põltsamaa roosiaia looja Rein Joost.  Roosid on pannud ühe taluriietust kandva aedniku Silva Tamsalu silmad särama ning Vigalasse jõudis ka tema aretusi. Mesilased leidsid roosikasvataja üles ja R. Joost õpetas teda kibuvitsaveini tegema, mis tänavusel veinikonkursil sai auhinnatud. Veel oli näidistena laual tagetese- ja porgandivein. Avatud kodukohvik pakkus meesaia, värsket kartulit heeringaga ja veine degusteerida. Külastatavat peret tänasime kinkekotiga, milles Vigala sümboolika, Vigala piimatööstuse tooted (V. Asperk) ja Uus-Kaubi toodang (Sirje ja Hillar Aiaots) tänuks rühma vastuvõtu eest. Lubas tulla Vigala Poti laadale. Edasi jõudsime kiviaedade vahele Pikavere küla Sepa mahetalu väravasse. Perenaisel Nele Tammel on lihaveisekasvatus ja lehmakari. Talus töötleb piima ise, sest toodete müük tasub enam kui piimamüük. Toodab käsitööjäätist. Talus on tööd palju, praegu rügab koos pojaga; tundus et talu ootab peremeest, sest tööjõudu on hädasti vaja. Teada, et kõik ei ole raskeks talutööks valmis. Müügitöö on talupidamise osa, tuleb korraldada kaubaring, et talukaup jõuaks toidulaule. Nele on daam, kes teeb mitmeid asju, emalt pärandusena saadud talu 2009.a. ootas jätkamist, seega töökäsi. Talurestoran on keskendanud oma talu toodangule. Kaasa oli võimalik osta Saatse Sõirapäeval esikohaga hinnatud sõira ja grilljuustu. Pööningult vaatasid vastu vabapidamisega kodukanad. Palju mune pidi jäätisesse ja sõira valmistamiseks minema. Jäätist oli võimalik erinevate marjatäidistega proovida. Talu õuel imetlesime kanaarilindu ilusa sulestikuga ja kuulsime lugusid temast. Tänasime, jätsime hüvasti perenaisega ja Pikavere külaga. Teel   veeres vastu  Pärnu buss. Meil sai suund võetud  Varbla valla Tamba küla Mikkeni tallu. Sealse peatuskoha lähedal pöörleb 2 tuulegeneraatorit. Teatud aja pärast olimegi kohal, enne Vatlat sõitsime nn. lennuvälja sirgel teel. Vastuvõtjaks Kristel Kuusik, lambaid tutvustas Andre Vare. Kohapeal tegeldakse Kihnu maalamba säilitamisega. Perenaine tutvustas talutoodangut, demonstreeris erinevaid villatöid: villa noppimine, kraasimine, ketramine, kudumine. Toodanguga tuleb käia erinevatel laatadel, otsida turgu. Söögilaudadeks olid meil heinarullid, millelt oli võimalik lambaliha suppi süüa ja jäära jorinat (õlut) rüübata. Veel mõned tähelepanekud jutuajamiselt. Kihnu maalammas on hea maahooldaja, väikesekasvuline, hea kasukalammas. Kahju, et Eestimaalt on kadumas lambanaha parkimise oskus. Eks avatud talude päev on sidemete taastamine esivanematega-eelnenuga, mida tingib paljuski võõrandumine maaelust, mida tuleks vältida. Veel oli võimalik küsida Tamba poolsaarel töötava kahe tuuliku kohta. Tuulikud läksid projekteerimiskäigus üha kõrgemaks ja võimsamaks. Paljud leidsid, et sellega on kohalike unerahu läinud, teisalt erilist mürinat ei pidanud tekitama. Nüüd ollakse harjunud ja tuulikud jäid edasi laisalt oma tiibu lehvitama.  Edasine sõit jätkus Matsalu lahe põhjakaldale Ridala valla Haeska külla Tuulingu tallu. Tuuliku talu on viimane, sest meri tuleb vastu. Eesti vabariigi ajal oli seal  jahimeeste meelispaik. 70-ndatel aastatel toimus seal aktiivne kalapüük. Praegune puhkemaja on ehitatud viljakuivatist ja paadikuurist. Peremees Ants Ale on kujundanud kauni puhkepaiga. Ornitoloogid saavad seal linde uurida. Talumaadel on 10 meetri kõrgune  linnuvaatlustorn. 1997.a. püstitati rekord, linnuvaatlejad nägid 24 tunni jooksul 128 erinevat linnuliiki.  2007.a. sai puhkemaja Läänemaal  kauni kodu tiitli. Haeska sai veidi lähedasemaks. Päeval oli olnud noore õunapuuaia istanduse tutvustus. Nüüd alustasime kaugemast punktist nn. tagasisõitu. Martna külje all Kuluse külas paikneb Eriti talu. Talu peavad Airi ja Avo Erit, kes on paljudele Vana-Vigala inimestele tuttavad. Sattusime lõhnavasse roosiaeda, mõned mehed võisid mõelda, miks nii palju roose täna. Usun, ilu meie ümber pole kunagi liiga palju. Seal oli portreede näitus, üleval joonistused, toimis kodukohvik, käsitöömüük. Kui olime rühma pildi teinud 300 liigilises roosiaias, kohvitanud, vestelnud,  just siis nendel algas talu tutvustamine – sest aiaekskursioonide algus oli paaristunnil, kuid meid ootas Kullamaa Aiand Risti-Virtsu maantee ääres. Kavas oli tutvuda toodanguga haljastuse, kodukaunistamise ja tarbeaia tarvis. Vaatamata pühapäevale, aiandis askeldas kasvuhoonete vahel aednik Aet Aavekukk. Sortide valik rikkalik, hind soodne ja meenus kuuldu, et keegi oli õunapuusordiga alt läinud, siin olid osa istikutel viljad küljes, ei mingit eksimist ning puud korraliku võraga. Tore oli jalutada kena Liivi jõe kaldal, kuulata juttu taimedest. Aiakujundamiseks annab julgust fakt, sest Aet oli lõpetanud Räpina kooli maastikuehitaja erialal. Lahkudes lubasime, külastame  teinekordki aiandit, siis juba tuttava paigana.  Edasise reisikava kohaselt  ootas meid Märjamaa valla Enno talu Laukna külas. Vastu võttis peremees Aivar Kaljuste, kes hiljem aia tutvustamisel andis sõna emale Aitale.  Sõnajalad on meie elus paljuski tundmatud, aga tema aias kasvab kuni 60 sorti. Taimehaigused neid ei kimbuta, taimede kasvatamine on jõukohane paljudele. Peaaegu igas aias on koht, kus püsililled ei kasva, annaksime võimaluse sõnajalgadele. Sõnajalgade maailm ootab alles avastamist ja kasvuruumi nende jaoks  valmistamist.

Sellega võib öelda, et sai sooritatud ringsõit kolme maakonna teedel kindla kava kohaselt.  Kui alustasime Koongast, kus kolemaju likvideeritakse, lõpetasime kohas, kus Enno talu reklaamib, asume Laukna 5-korruseliste kolemajade taga, mis järgmistel talupäevadel ei pruugi enam nii olla.  Võib-olla, et tasub viidata ühele väär arusaamale, öeldakse väiksemas vallas on paremad suhted tootjatega, aga avatud talude külastamine ja kokkuvõtted ajakirjanduses ei toeta seda väidet. Mida järeldada taludest, toetame mõtet, et maalt saame puhast tervislikku toitu, tagame maaelu säilimise.  Talutraditsioonid on ju pärandkultuur. Ehk seetõttu on hakatud rohkem hindama maatoitu, hindama ehedat ja mahedat. Usun, pöördepunkt pole kaugel, kui inimesed hakkavad aru saama puhta toidu osakaalust, kui ka tervislikust elukeskkonnast. Kohtumiseni 2017 aastal kolmandatel talupäevadel. Aitäh vastuvõtjatele, Vigala külade ümarlauale reisitoetuse eest, tänusõnad Ahto Paaretile ringsõidu eduka kulgemise eest! Allakirjutajana toetan mõtet, igast päevast on midagi õppida.

 Jaan Viska