Reisirong saabumas Vigala jaama. 22. juuni 1934. aasta.
Foto Vahur Abramsoni kogust.
/Kuulus jaamaülem.
Vigala raudteejaam elas täisverd raudtee-elu. Sõitsid
kauba- ja reisirongid, ka ekspress “Lendav Läänlane”,
mis viis Vigalast Tallinna vähem kui kahe tunniga.
Sõit maksis kaks krooni.
Ka Madisele meeldis see elu. Tavaliselt ta küttis
raudteejaama ooteruumi ahju ja magas öösel seal pingil.
Suures saginas oli talle pähe kord ilmunud ka
jaamaülema müts punase pealdisega. Madis kohe
muutus. Hakkas korda looma. Häda sellele, kes
juhtus paberit või muud prahti maha viskama. Sai
kohe Madiselt märkuse ja pidi prahi üles korjama.
Ka rongi saatemeeskond sai Madisega tuttavaks. Kui
sõitsid jaama ja Madist polnud, küsisid kohe, et kus
jaamaülem on.
Ükskord võtsid nad Madise Tallinnasse kaasa. Kui
temalt hiljem küsiti, mida linnas nägi, vastas Madis:
“Ei midagi ilusat, majad.” Kuskil oli ta söönud ja
viina võtnud, ilusad tüdrukud olid toonud toitusid
lauale. Üks oli istunud Madisele põlvele. Mis edasi
sai, küsiti Madiselt. Tema vastu, et midagi ei saanud
teha, kuna rahvas oli ümberringi.
Kui Madis oli jälle omal kohal Vigalas, sai ta kuskilt
endale vile, kindlasti ka õpetust hetkel, kui rongisaatjad olid alles jaamahoones. Puhus siis vilet ja
hõikas: “Ärasõit!” Rong hakkaski liikuma. Rongimehed jooksid jaamast välja ja ei saanud muidu rongi
pidama, kui tõmmati semafor üles.. Madis muidugi
oli selleks ajaks jaamahoone nurga taha kadunud.
Kui mõni päev mööda läks, oli ta jaamahoones tagasi,
aga jaamaülema mütsi tal enam polnud./
August Hatto. "Vigala Sõnumid", juuli 2006.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar