31.12.2017 Põrgupõhja radadel

Põrgupõhja radadel.
Pühendumisega EV-100.

Ilus selge paari külmakraadiga 2017 aasta viimane talvehommik, 70 aastat tagasi 1947 aastal Põrgupõhja lahingu päeval oli külm ja lumine talvepäev, sellest teadis rääkida tol ajal olnud 15 aastane Ilme Kurig (Valdek) Konuverest. Teisalt on Ilme iga-aasta viimasel päeval Põrgupõhjal. Nüüdseks on ümberkaudsed männimetsad raieküpseks sirgunud. Omal ajal oli raskesti avastatav metsavendade punker, kus paiknes Relvastatud Vastupanu Liidu (RVL) staap. Olgugi, et sealsamas, läbi metsa kulges Rapla –Virtsu raudtee trass, mis lasi metsavendadel „rahulikult“ tegutseda, rongivile kostumise järgi ümbruskonnas olla isegi tulevast ilma ennustatud. RMK on antud piirkonnas rajanud nägusa metsakvartalite võrgu korralike ühendusteedega, metsa osatakse majandada, aga samas annavad Avaste piirkonnaelanikud teada, koguvad allkirju, külasid läbiva, ajale jalgu jäänud maantee kvaliteedi pärast, sel sügisel oli raskendavaks asjaoluks vihm.

Kell sai kümme, lippurid olid kohad sisse võtnud, sõjamehele kohaselt oli õige aeg alustada. Selleks ajaks arvatakse kohalejõudnud üle 60 sõiduauto kaugelt üle saja huvilisega. Avasõnad Heiki Magnuselt, kõned saatsid mitmed tähtpäevad: Põrgupõhja lahingu 70 aastapäev, mälestuskivi paigaldamisest 10 aastat, Eesti Endiste Metsavendade Liidu loomisest 25 aastat. RVL loodi 1946 aastal eesmärgiga koondada inimesi, kes oleksid valmis Nõukogude võimu vastu välja astuma ja Eesti vabariiki taastama. 31. detsembrilahingus hukkusid Asta Jõesaar ja Jaan Roosi. On ju teada, et meil on ühine Eesti, mille nimel tegutseme.

Sõnavõtus nimetas H. Magnus veel kahte nime Arnold Ojaste ja Ants Kaljuranda. Tore oli näha esinemas H. Magnust, keda teame ühe liidrina näituste ja ürituste korraldamisel. Haapsalus alustas ta Eesti lipu päeva traditsiooni; ta on mees, kes tegeleb kodanike kasvatamisega, see toimub läbi kodanikuks olemisena. Veel kuuleb temalt üht ajalooliste dokumentide saamislugu, millega tegeleb edaspidi Martin Andreller, kes on Vigalast pärit teadur, kelle eesmärgiks on ajaloo hoidmine ja edasikandmine.

M.Andreller: ikkagi pööraksime rohkem tähelepanu kodus leiduvatele materjalidele, millest võib ajaloo tarvis olulist olla. Praegu on M. Andrelleri töö on seotud Kommunismi Ohvrite Muuseumiga. Andreller oli 28.veebruaril 2015 avatud täismõõdus punkri (7,5*3m.) rekonstruktsiooni taastaja.

Ajaloolasel Mati Mandelil oli hulga näiteid seoses Hirmus Antsu konverentsiga Pärnus. Pahatihti on probleemiks, et midagi ei mäletata, kuigi ajalugu on vajalik teada, siis temalt mõte: pange olulist lähiajaloost kirja kasvõi täna.

Oligi aeg asetada pärjad Metsavendade Liidult, KaitseLiidu Rapla Malevalt ja Ilme Kurigilt.

Kõlas hingepalvus Meelis Malgilt, olgu nende hined rahul, et niipalju mäletatakse. Kohaletulnutel oli võimalik küünlad asetada mälestuskivi juurde, neid oli seekord palju, südamesse läksid eriti need inimesed, kes oma lastega olid Põrgupõhja lahingu aastapäeval.

Tähtis on, et meie ümber oleks vähem juurteta rahvast, kelledele oma kodupaiga, piirkonna ajalugu on vajalik eestlaseks olemisel, seda just eriti EV-100 sünnipäeva tulekul.
Põrgupõhjaga seotud isikud said tänatud, nendeks olid H. Hints, L. Seisonen, Arne Maiste, A. Aaspere, N. Pernits, Aimar Maiste, Andrus Maiste, M. Pernits, K. Arnover, E. Lõhmus, E. Reose, A. Kusmin, U. Lootmäe ja perekond Hatto. Tänuga märgiti ERR toimetajat Juhan Hepnerit, kellelt oli 1. Jaanuari AK uudistes ikkagi kokkuvõte vabariiklikust üritusest Põrgupõhjal. Oli võimalik Jaan Hattolt muretseda Rahvuslik Teataja viimast numbrit.

Et metsas loikude seismine vahel võttis külma naha vahele, Naiskodukaitsjatelt hernesupp, pluss abistajatelt küpsetised ja kuum ravimtee. Rakette lastes anti märku, et kangelasi pole unustatud, tihti teame, et vabaduse hinnaks on inimelu.

Igal juhul olime õnnelikud kordaläinud üritusest, traditsiooni hoidmine on järgnevate põlvkondade jaoks tähtis, et kunagi ei rohtuks teed kangelaste radadel.

Kodanikuteadvust väärtustades ja vabatahtlikku tööd hinnates,
Jaan Viska