50 aastat Virtsu raudteest. Foto number 25.
Vaade Vigala raudteejaamale Virtsu poolt tulles. Arvatavalt 1960-ndad aastad.
/Ometi kord saabus see kauaoodatud silmapilk. Hüppasin Tallinna-Virtsu rongilt maha otse meie väikese sünnimaa toomingalõhnalisse ja ööbikulaulusesse kevadöösse. Oli see alles hüpe, millest unistatud aastaid lugematuil unetuil öil! Unistatud ja sellest rõõmugi tuntud. Nüüd, kus too hetk oli tõeliselt kätte jõudnud, ei osanud muud kui sügavalt nukker olla. Küllap olin selle kalli rõõmuraasu oma unistamisega juba ette ära lahjendanud. Oh, mis tuline kahju! Ma olin kui lõuahaagi saanud poksija, kellel "ööbikud laulavad kõrvus" ja "lilled õitsevad silmalaugudel", kelle põu tühi kui mahajäetud laululinnu pesa. Milline nõme tunne: olla võitja, ent siiski kaotaja. Jah, eks inimene ole iseendale aeg-ajalt ikka mõistatuseks, vahel vaenlasekski, mis Homo sapiens ta muidu oleks. Kohendasin oma mõtteid, püüdes korda luua segipaisatud tundeis. Seadsin oma seljakoti turjale, spinninguridva kui püssi õlale ja hakkasin astuma. /.../
Tallinna-Virtsu rong tossutas läbi metsade ja võsa vagunite kolisedes üha kaugemale. Vedur huilgas rõõmsalt, öö huilgas vastu. Mina hõiskasin ka. Hääletult muidugi! Minu sisemuses ( sa heldene aeg ) aga põrisesid vähemalt sada trummi ja litauri, helisesid hõbedaselt tuhat fanfaari sellele faktile, et antud momendil astusin läbi valge kevadöö metsateel...Astusin vabana...
Jõudsin jõekaldale. Vana kivisild vanal kohal, jõgi ka. Samuti puiesteed, mõisa park ja selle keskel luikvalge härrastemaja, nüüdne mehhanisaatorite kool. Ent väikseid maju oli vahepeal nagu tikutopse jõe mõlemale kaldale siginenud. Millal ma viimati siin käisin? Oma viisteist aastat tagasi küll. /.../
'Nüüd käes on kaunis maikuu ja taevas säramas täiskuu..."
Püüdsin seda lustakat lauluviisi ümiseda, kui kõmpisin raudteejaama, et jõuda lõunasele rongile. Kaunis, romantiline mai! Ja kaunis on elu, juba sellepärast, et ta on unikaalne.../
Artur Rinne
''Ja kägu kukub raal..." (Priit M.)
Vaade Vigala raudteejaamale Virtsu poolt tulles. Arvatavalt 1960-ndad aastad.
/Ometi kord saabus see kauaoodatud silmapilk. Hüppasin Tallinna-Virtsu rongilt maha otse meie väikese sünnimaa toomingalõhnalisse ja ööbikulaulusesse kevadöösse. Oli see alles hüpe, millest unistatud aastaid lugematuil unetuil öil! Unistatud ja sellest rõõmugi tuntud. Nüüd, kus too hetk oli tõeliselt kätte jõudnud, ei osanud muud kui sügavalt nukker olla. Küllap olin selle kalli rõõmuraasu oma unistamisega juba ette ära lahjendanud. Oh, mis tuline kahju! Ma olin kui lõuahaagi saanud poksija, kellel "ööbikud laulavad kõrvus" ja "lilled õitsevad silmalaugudel", kelle põu tühi kui mahajäetud laululinnu pesa. Milline nõme tunne: olla võitja, ent siiski kaotaja. Jah, eks inimene ole iseendale aeg-ajalt ikka mõistatuseks, vahel vaenlasekski, mis Homo sapiens ta muidu oleks. Kohendasin oma mõtteid, püüdes korda luua segipaisatud tundeis. Seadsin oma seljakoti turjale, spinninguridva kui püssi õlale ja hakkasin astuma. /.../
Tallinna-Virtsu rong tossutas läbi metsade ja võsa vagunite kolisedes üha kaugemale. Vedur huilgas rõõmsalt, öö huilgas vastu. Mina hõiskasin ka. Hääletult muidugi! Minu sisemuses ( sa heldene aeg ) aga põrisesid vähemalt sada trummi ja litauri, helisesid hõbedaselt tuhat fanfaari sellele faktile, et antud momendil astusin läbi valge kevadöö metsateel...Astusin vabana...
Jõudsin jõekaldale. Vana kivisild vanal kohal, jõgi ka. Samuti puiesteed, mõisa park ja selle keskel luikvalge härrastemaja, nüüdne mehhanisaatorite kool. Ent väikseid maju oli vahepeal nagu tikutopse jõe mõlemale kaldale siginenud. Millal ma viimati siin käisin? Oma viisteist aastat tagasi küll. /.../
'Nüüd käes on kaunis maikuu ja taevas säramas täiskuu..."
Püüdsin seda lustakat lauluviisi ümiseda, kui kõmpisin raudteejaama, et jõuda lõunasele rongile. Kaunis, romantiline mai! Ja kaunis on elu, juba sellepärast, et ta on unikaalne.../
Artur Rinne
''Ja kägu kukub raal..." (Priit M.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar