85. sünniaastapäev eesti luuletajal Ilmi Kollal (4.06.1933 – 18.12.1954).
Ilmi Kolla legend sai alguse pärast tema surma ning selle aluseks on luuletus “Nukrad hetked”. Selle teksti olla äsjasurnud Kolla paberite hulgast leidnud palatiõde ning kohe hakkas see ümberkirjutustena käest kätte levima – ilmselt koos taustateadmistega noorelt surnud autori kohta.
Ilmi Kolla legend sai alguse pärast tema surma ning selle aluseks on luuletus “Nukrad hetked”. Selle teksti olla äsjasurnud Kolla paberite hulgast leidnud palatiõde ning kohe hakkas see ümberkirjutustena käest kätte levima – ilmselt koos taustateadmistega noorelt surnud autori kohta.
NUKRAD HETKED
Nüüd värvib taevast eha purpurkuma,
ma vaatlen aknast seda loojangut.
Aed hakkab ümberringi hämarduma
ja tuulelgi ei ole enam rutt.
Nüüd värvib taevast eha purpurkuma,
ma vaatlen aknast seda loojangut.
Aed hakkab ümberringi hämarduma
ja tuulelgi ei ole enam rutt.
Seal vastu valgust tühjad oksavõred,
nüüd läigib uibu ehapaiste käes.
Ja taevas hõõgub, palavikus põleb,
ta sülle sureb sügisene päev.
nüüd läigib uibu ehapaiste käes.
Ja taevas hõõgub, palavikus põleb,
ta sülle sureb sügisene päev.
Ma olen ise nagu õhtukuma,
veel tuksub minus iga verepiisk,
veel elan ma, kuid pole teada, kunas
mind hämar vaikus enesega viib.
veel tuksub minus iga verepiisk,
veel elan ma, kuid pole teada, kunas
mind hämar vaikus enesega viib.
Ma hajun varsti ja ei taastu iial,
mis sest, et igal koidul ärkab päev.
Ja kui kord kevad tuleb jälle siia,
võib-olla mina teda siis ei äe.
mis sest, et igal koidul ärkab päev.
Ja kui kord kevad tuleb jälle siia,
võib-olla mina teda siis ei äe.
Ja ainult minu unistuste udu
veel lehvib bebde õunapuude all,
kui kevadöö on hämaruse kudund
ja leebe taevas kumab üleval.
veel lehvib bebde õunapuude all,
kui kevadöö on hämaruse kudund
ja leebe taevas kumab üleval.
Ma oma laulud jätan siiski siia,
neist mesilased sumisegu puul.
Neid mööda kõrget kevadlaotust viia
lõolauluga võib lõunakaare tuul.
neist mesilased sumisegu puul.
Neid mööda kõrget kevadlaotust viia
lõolauluga võib lõunakaare tuul.
Oh, siiski kahju mul on sinust, kevad,
kui ma sind enam kunagi ei näe!
Sa tuled ikka siia sädelema,
sa oled möödapääsmatu kui päev.
kui ma sind enam kunagi ei näe!
Sa tuled ikka siia sädelema,
sa oled möödapääsmatu kui päev.
Mul pole jumalat, kuid harda palve,
suur Loodus, sinu altarile tee.
Mul anna päevi selleks üheks talveks,
mul anna jõudu kevadeni veel.
suur Loodus, sinu altarile tee.
Mul anna päevi selleks üheks talveks,
mul anna jõudu kevadeni veel.
Veel tahaks näha, kuidas õitseb sirel,
kuis salus ööbikud on ärevil,
mu igatsused, minu kuumad kired
siis saaksid luuleks valgel paberil.
kuis salus ööbikud on ärevil,
mu igatsused, minu kuumad kired
siis saaksid luuleks valgel paberil.
Veel tahan joosta kohavasse randa,
on kerge kevadine jala-ast.
Ja siis mind armsam käte peal võib kanda
nii õrnalt, hellalt nagu väikest last.
on kerge kevadine jala-ast.
Ja siis mind armsam käte peal võib kanda
nii õrnalt, hellalt nagu väikest last.
Ah, armsam! Armastanud väga palju
mu süda on sel lühikesel teel!
Kuid praegugi ta hõõgub, tuksub valjult,
ta anub, nõuab elult veel ja veel.
mu süda on sel lühikesel teel!
Kuid praegugi ta hõõgub, tuksub valjult,
ta anub, nõuab elult veel ja veel.
Ma ütlen laulus — ma ei taha surra,
mu laul on parem minust, tema jääb.
Kuid minu soovid tõelisust ei murra,
ma olen jõuetu ta tahte käes.
mu laul on parem minust, tema jääb.
Kuid minu soovid tõelisust ei murra,
ma olen jõuetu ta tahte käes.
Näe praegu metsa taha päike suri,
mis aitaks hüüe: “Ära mine veel!”
Mu süda leegib täna nagu uri,
võib-olla homme aga tuhk on leel.
mis aitaks hüüe: “Ära mine veel!”
Mu süda leegib täna nagu uri,
võib-olla homme aga tuhk on leel.
1953
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar