Kangro, Bernard

 Eesti luuletaja, kirjaniku ja ajakirjaniku Bernard Kangro 108. sünniaastapäev on täna.

Kuigi Bernard Kangro juba enne kooliminekut sõdurilaulude ja õe laulukladede eeskujul luuletas, toimus trükidebüüt Eesti Noorsoo Karskusliidu ajakirjas “Kevadik” 1929. a.

1934. aastast alates luuletas Kangro ilma pikemate vaheaegadeta. Vahel lõi ta teoseid uneski ning mõnel haruldasel päeval on tal olnud erilisi inspiratsioonipuhanguid, mis sundisid paberile panema palju värsse, näiteks 20. märtsi hommikul 1937 kirjutas ta ühe hooga 17 luuletust, millest 14 on avaldatud tsüklis “Tuulelaulud”. Kangro nimele võib kirjutada eesti luuletaja värsside rekordi: ta on kirjutanud umbes kaks ja pool tuhat luuletust.

1944. aastal põgenes Kangro Soome kau­du Rootsi. Paguluses asutas Kangro 1950. aastal kultuuriajakirja Tulimuld. 1950. aastal rajati ka Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mille direktoriks ta sai.
Kangrolt ilmus esimene eestikeelne ilukirjanduslik teos Rootsis, luulekogu „Põlenud puu” (1945).

Lisaks luuletustele on Bernard Kangro kirjutanud mõned näidendid, hulga romaane, esseistikat ja mälestusi.
Tartu-tsüklisse kuuluvad “Jäälätted”, “Emajõgi”, “Tartu”, “Kivisild”, “Must raamat”, “Keeristuli”.

Mu katusel istub kaaren,
kel silm on ahne ning must.
Mu seinu kraabivad hundid
ja karud katsuvad ust.
Mu akna all õitseb põõsas
ja mürgist lõhnab ta juur...
Mu vägi metsas on võimas,
mu meelevald on suur.
Mu talla all närtsib rohi,
mu pilgu ees kuivab puu.
Võin halliks nõiduda päikse
ja mustaks tõrvata kuu.