Meenutame Anna Haava t

All järvel õitseb valge roos;
tuul mängib kannelt pilliroos -
ta laulab ööd ja päevad...

Oh valge roos, oh kaunim õis!
See laul, üks kurblik muistne viis,
jääb uueks ilmast ilma:
tuul laulab roosil' pilliroos,
kuid tähte poole mõtleb roos...

Täna on 154. sünniaastapäev eesti luuletajal Anna Haaval.

Kui 1886. aasta suvel suri Lydia Koidula, ilmus Postimehes varjunime «Üks Eesti neiu» all luuletus «Koidulale». See oli Anna esimene trükis avaldatud luuletus.

Edaspidi ilmusid tema luuletused pseudonüümi Anna Haava all. Järgmisel aastal Hermanni Laulu ja Mängu Lehes avaldatud luuletused aga äratasid juba tõsisemat tähelepanu.

Peterburis õppiv Miina Hermann lõi tema luuletuste sõnadele viisid. Esimene luulevihik ilmus 1888. Nii hea vastuvõtu tõttu sai juba 1890 võimalikuks teise vihiku avaldamine. See oli kõige päikesepaistelisem ajajärk Anna Haava elus. Ta võttis andumusega osa Emajõelinna kultuuriüritustest.

Friedebert Tuglas on Anna Haava luulest kirjutades märkinud: «Ta laulis rohkem kui ükski teine ainult enesest ja ainult enesele. Selle lüürika keskmisemaks tundmuseks on armastus.»

Need, kellele Anna Haava luuletusi kohe ei meenu, on kindlasti tema tekstidega tuttavad laulude kaudu: Haava tekstidest on viisistatud rohkem kui neljandik, sealhulgas “Nõmmelill” ja “Ei saa mitte vaiki olla”.

Foto: KM EKLA, A-106:111