Eesti luulet läbi aegade

Andres Ehin – Kogust „Tumedusi rüübata“, Tallinn 1988)

Aknast sissevaatava kuuse laul

Üha vaatan ma seda maja,

seal laual toolid ja voodid.

Sel elavad inimesed,

vahel lähevad tööle ja poodi.

Mõned lähevad päikese kannul,

tulles jooksevad vastu kuud.

Mõned laulavad laua ääres,

teised vaikivad , toitu täis suud.

Mõned vaikivad viimaks sootuks,

puise kasti sees viiakse ära.

Koju tuuakse väikene uus, kes

karjub kätkis ja rusikaid järab.

           

See on viimane luuletus

See on viimane luuletus, kus

            luule tolmab nagu põuapäike, kus

            luule undab nagu rehepeksumasin, kus

            luule tõukleb nagu igine reisija tipptunni trammis, kus

ööluule istub augustipärna pimeduses, kus

aoluule supleb põuaõõnsuses jões pajude all,

imedes endasse viimast leitsaeelset värskust.