Vene luuletaja

Vene luuletaja Aleksandr Puškini 220. sünniaastapäev.

Puškin kirjutas oma sugupuust sageli nii värsis kui ka proosas. Ta nägi oma esivanemates näidist tõelisest "aristokraatiast", isamaad ausalt teeninud, kuid valitsejate soosingut mitte pälvinud ja "tagakiusatud" iidsest suguvõsast. Ta kirjutas korduvalt (sealhulgas ilukirjanduses) oma emapoolsest vanavanaisast, aafriklasest Abram Petrovitš Hannibalist, kellest sai Peeter I teener ja kasvandik ning hiljem sõjaväeinsener ja kindral.

1820. aastal ilmus esikpoeem "Ruslan ja Ljudmilla".

1820. aastal Peterburis avaldas ning levitas ta Peterburis autoritaarse keisrivõimu vastase epigrammi, mille eest ta saadeti asumisele Lõuna-Venemaale (Jekaterinoslav, Kišinjov ja Odessa), kus ta kirjutas romantilised poeemid "Kaukaasia vang", "Bahtšisarai purskkaev" ja "Vennad röövlid".
1823. aastal alustas ta värssromaani "Jevgeni Onegin".

Puškini neljast lapsest olid järeltulijad vaid kahel. Tänapäeval leidub nende järglasi kogu maailmas. Umbes 50 neist elavad Venemaal, sealhulgas Tatjana Lukaš, kelle vanavanaema (Puškini lapselaps) abiellus Nikolai Gogoli järeltulijaga.

Viimane otsene järeltulija meesliinis on 1942. aastal sündinud Aleksandr Puškin, kes elab Belgias.

Kuid armas minule on sügis, suve surm,
kui aasta rikkused kõik kogutud on aita.
Mis vaikse iluga siis närbub mets ja nurm.
Mõnd lastki nõnda näed – ei teda ükski paita,
ent siiski varjul on tas iselaadne hurm.
Küll paljud sügises ei leia muud kui laita,
kuid mind ta vaimustab. Sa tunnistama pead,
mu kallis lugeja, et tas on palju head.

(Tõlkinud August Sang
ilmunud kogus “Luuletused. Poeemid” (1972)