Mika Keränen «Soome pitsa». Illustreerinud Marja-Liisa Plats. Kirjastus Keropää, 2019.
Peale soome kirjaniku külaskäiku ilmub kooliõue elektrikapile, otse söökla akna alla grafiti. Sellel on kujutatud pitsat ja nelja tennisepalli. Olav katsub pilti ja ta näpud saavad värviseks – nõnda värske on tehtu. Direktor teeb poisi määrdunud näppudest kiirelt oma järeldused ning enne kui Olav end kaitstagi jõuab, peavad koolikaaslased ja õpetajad teda süüdlaseks. Õnneks pole Rampsu salaseltsi liikmed Mari, Sadu, Reilika ning Anton teistega sama meelt. Üheskoos otsustatakse päris süüdlane tuvastada ja Olavi nimi puhtaks pesta.
Supilinna salaseltsi sarja esimene osa «Varastatud oranž jalgratas» ilmus 2008. aastal, «Soome pitsa» on sarja kümnes osa
Ilmar Tomusk «Päiksemetsa vanadekodu kriminalistid». Illustreerinud Hillar Mets. Kirjastus Tammerraamat, 2018.
Ilmar Tomuski kriminalistide Kribu ja Krabu sari sai alguse juba 2012. aastal. Piia ja Mati käisid toona kolmandas klassis. Nüüdseks, mil nende nutikate noorte kriminaliste seiklustest saab lugeda juba 7 raamatus, on noortest saanud täiskasvanud. Sarja viimases osas elab nüüd juba 91-aastane Mati Peipsi lähistel Päiksemetsa vanadekodus. Paraku ei pääse Mati ka siin kriminaalsetest juhtumitest.
Kui tema toakaaslane, 87-aastane Artur, mürgitusega haiglasse satub, tundub olukord endisele kriminaalpolitseinikule kahtlane ja ta otsustab asjasse selgust tuua. Muidugi tuleb talle appi ka Piia.
Jaan Tätte «Hülgeviga / Jäljed». Illustreerinud Regina Lukk-Toompere. Kirjastus Tammerraamat, 2019.
Kes meist ei teaks Jaan Tätte meelolukaid laulutekste? Neist kaks on saanud vahvaks lasteraamatuks, millele kelmikad pildid joonistanud Regina Lukk-Toompere. Illustratsiooni ja teksti koostöös on sündinud sümbiootiline tervik, mis paelub vanusest hoolimata. Omapärane on ka raamatu kujundus, tegemist on nn tirelraamatuga, millega tutvumist võib alustada ükskõik kummalt poolt. Toimugu see siis kas lugedes, pilte vaadates või hoopis lauldes.
FOTO: Raamat
Tobias on 8-aastane ja käib teises B klassis. Poiss hindab väga oma õpetajat Liina Laksi ja kaaslasi, olgu nad nii eriilmelised kui tahes. Üheskoos nauditakse koolielu täiel rinnal, kas siis ilusaimat suvemälestust maalides, nunnukonkursil osaledes või karnevaliks valmistudes. Peale koolitundegi saab klassikaaslastega igasugu vahvaid asju ette võtta: projekte teha, Kirillil külas käia või kammerlikku sünnipäeva pidada. Ja kui siis vahepeal talvemasendus peale tuleb, pole sellestki miskit – toetav perekond ja sõbrad aitavad Tobiasel sellest kiiresti üle saada.! Tule raamatukogusse leiame sobiva
Tuntud vene absurdikirjaniku Grigori Osteri jutukogumikust leiab paarkümmend verd tarretama panevat lugu koolist. Neis fantaasiarikastes ja naljakates juttudes tegutsevad tavaliste koolipoiste ja ‑tüdrukute ning õpetajatega kõrvuti ka deemonid, maniakid ja nõiad. Esemedki ses koolis pole tavalised, kui sa ablast tahvlilappi või tantsivat luukeret just koolis kohanud pole. Kui lugeja end inspireerituna tunneb, võib ta ka ise jubejuttude kirjutamises kätt proovida. Raamatu lõpus on kolme loo algused, mille lõpud jätab kirjanik lugejaile endile kirjutada.
Kui kooli vananenud arvutipargi tahab ära osta Jaapani arvutimuuseum ning lubab selle asemel koolile kinkida moekaimad digividinad, on suurushullustust põdev direktor Margus Metsavaht kohe nõus. Ta soovib kooli muuta kõige digitaalsemaks kooliks kogu Eestis, kus õpikud ja vihikud on kuulutatud vananenuks ning kogu õppetöö toimub vaid interneti ja arvutite abil. Nii alustataksegi kooliaastat esimese klassi õpilastele mitte aabitsaid, vaid hoopis tahvelarvuteid jagades. Aktuski toimub teleülekandena. Kõik ei lähe aga siiski sugugi nii ladusalt, kui direktor on lootnud. Peagi ilmneb, et ka moodsaimatel õppeviisidel on omad vead.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar