Mihkel Aitsam ( 01.12.1877 - 17.06.1953)

 

1. detsembril 1877 sündis Läänemaal Vigala vallas Sääla külas Aitsamaa renditalus MIHKEL AITSAM, üks paljudest Mihklitest (10!) Aitsamite suguseltsis. Kehvades, kuid looduskaunites oludes võrsunud poisil tuli varakult tööeluga rinda pista. Kui Mihkli isatalus hakkas 1855. aastal töötama Velise kihelkonna abikool, pääses poiss 7-aastaselt raamatutarkuse juurde. 1893. aastal sooritas ta Velise vene õigeusu kihelkonnakooli juures lõpueksamid. Edasi tuli end omal käel täiendada.
Juba poisipõlves oli Mihkel huvitunud ajaloost ja rahvaluulest, sestap läks ta huviga kaasa Jakob Hurda pärimusekogumise aktsiooniga: temast sai aktiivseim kaastööline Läänemaal. Ca 8 aastaga saatis ta Hurdale 889 vanasõna, 316 kombekirjeldust, 178 kõnekäändu, 128 rahvalaulu, 125 mõistatust, 76 muinasjuttu, 44 unenäoseletust, 42 nalja- ja 39 tantsulugu, lisaks 20 nõia- ja arstisõna.
Noorena sattus Aitsam 1905. aasta revolutsioonisündmuste keskmesse: kõneles rahvakoosolekutel, levitas lendlehti ja kirjandust, valiti kohalike maatameeste esindajaks. Tema isa Mihkel oli juba varem läinud vastuolu kohalikku mõisniku von Uexkülliga, mistõttu karistussalk 1906. aasta jaanaris nende talu maha põletas. Isiklikest läbielamistest, intervjuudest ja arhiivitööst sündis hiljem romaan „Jõulud Vigalas“, mille ainetel on Mark Soosaar vändanud ka samanimelise filmi.
Pärast aastat vanglas sai Mihkel Aitsamist ajakirjanik. Kohalikust elust oli ta juba varem saatnud sõnumeid Teatajale, Olevikule, Põllumehele jt, nüüd hakkas ta leiba teenima Päevalehe reporterina. Päevalehe toimetusse jäi ta 20 aastaks (kuni 1940). 1930. aastatel hakkas ta joone all avaldama oma ajaloolisi jutustusi ja romaane („Hiislari tütar“, „Soontagana kanged mehed“, „Sunnitöölise märgi all“ jt). Peamiselt kohalikule ainestikule tuginevale jutuloomingule eelnes kodu-uurimuslik töö ja tutvumine arhiiviallikatega. Selles osas oli ta väga põhjalik ja järjekindel. Ta koostas ka faktirohke „Vigala kihelkonna ajaloo“. Meeles mõlkus pikem ajalooline uurimus 1905. aasta sündmustest.
Pensionipõlves, mille Mihkel Aitsam veetis oma sünnikodu lähedal Vana-Vigalas, harrastas ta viiulimängu ning asutas kohaliku rahvapilliorkestri. Juba noorpõlves oli ta mänginud viiulit ning olnud mõned aastad ka Vigala Muusikaseltsi esimees. Nüüd jagus tal muusika kõrval rohkem aega ka muudele hobidele: kalastamisele, ilmavaatlusele, kodu-uurimuslikule tegevusele. Heldelt jagas ta oma teadmisi läbisõitvatele ekskursioonidele.
17. juunil 1953 surnud kultuuritegelane puhkab Vigala kalmistul.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar