Virve Osila
„…Silk, see vaese rahva kala
varda otsa aetuna,
sütel, pannil praetuna,
vürtsidega kaetuna,
leeme sees või marinaadis
võib ka rikkal keele peal
maitseda kui maiuspala …“
Toona õigus oli taadil
kui, mind hoides põlve peal,
rääkis räimest sedasi.
Siis ma nii ei mõelnud. Aga
aeg on läinud edasi.
Nüüd mu kehva laua taga
silku söönud himuga
sandid on … ja saksad ka …
Igaüks sai kõhu täis.
Ehk neid laia ilma peal
sunnib minust mõtlema
räimerõõmus kõhutäis? …
Suusajäljed valgel lumel …
Pilves murdub päiksekiir.
Mets on tõsine ja tume,
murevärvi silmapiir.
Eestimaa, kas mõtled vahel,
kus on nüüd su meeste meel,
tarkus, virkus, jonn ja tahe? …
On neist miskit alles veel?
Kus on need, kes Balti ketis
hardalt ühendasid käed?
Tõotusi ja vandeid vettib
unustuste prügimäel.
Saksad siidis, vaesed vaevas,
kurjus üle headuse.
Teab ehk teha Isa taevas
mõne targa seaduse?
Et ei pügaks lihtsat matsi
mõni peenem Kaval-Ants
ja et puhastades platsi
ei kaoks Kalevite kants.
Vaim et vaenu sees ei känguks,
kodu kaitsmas oleks piir;
et ka tõeliselt, ei mängult
oleks Eesti vaba riik.
Suusajäljed valgel lumel …
Kas on Kalev koduteel?
Taevas vaikib. Mets on tume.
Ootama peab kaua veel. Virve Osila
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar