Luuleradadel ..

 

Luuleridade autor Ann Eichhorst

Kui tuleb sõda, siis tuleb kokku leppida, kus kohtutakse.

Peale sõda, õhtul kell viis.

Mu tõotus jäädavalt tinasse valati-

mu arm, ootan Sind pikisilmi, alati.

Peale sõda, silla juures, õhtul kell viis.

Südames tean, Sa ei tule, kuid mis siis...

Sind ikka ootan, oma kaunimat kleiti kandes,

sirge seljaga, kindlalt, vankumatult vandes.

Igal õhtul, Pärnu silla juures kell viis,

vahet ei ole, kas aastaid läinud sada või viis.

Ood Pärnu bussiliiklusele ehk VINGIKÜLA MADISE otsib pruuti.

ORU OLEVIL on imekaunis linalakast VALVE,

SUSIVÄLJA HENNO sai KÄREDA ja noore MAI.

MADISE siis kosmosesse paiskab palve,

et ka temale soe käsi teeks nüüd pai.

Mehe unistus on siresääreline LINDA,

kuid vist HÄRMAtanud neiu meel.

Tuleb tasa sondeerida veel pinda,

jalutada öisel KAUBAJAAMA teel.

TELEMASTI manu MADISE on talland RAJA,

et saaks tuua alla TÄHEd ja ka kuldse KUU,

NIIDUMETSAst PÕLLUlilli noppida veel vaja,

lisaks võtaks oksad -MURELI-ja KIRSIpuu.

Äkki tuleks hoopis minna tööle LENNUSALKa,

käed siis oleks musklis KARUKÄPA moodi.

Küllap makstakse ka kenakesti palka,

jõuaks osta kuningliku baldahhiini voodi.

Ehitaks siis SAVIst maja- KULDNE KODU,

LÕO see laulaks aias lembelaulu LEPApuul.

KASE SALUs jookseks lapsi terve rodu,

kaunid armusõnad kajaks mehe suul.

Hüppaks LINDA juurde üle KANALI ja RABA OJA,

ise ROHELINE näost siis VINGIKÜLA MADISE.

Oh, kas kingib LINDA talle tulevikus poja-

või valikuks on mungaklooster Padise…

Maailm mu ümber sulgus,

kõikjal on tumedad tarad.

Kuhu on kadunud julgus,

mõtted on vaiksed ja arad.

Maailm mu ümber sulgus,

kõikjal on kummastav vaikus.

Vaid naabrikoer viledalt ulgus

ja sookurg kauguses haikus.

Veripunane ratsu ja kollane lill

Veripunasel ratsul üks kuningas tuiskab ringi,

mõõgaga korjab lilleõisi- süütute laste hingi.

Põrguvürst ja kroonitud pea -mis ühist on kahel?

Süda neil mõlemail kinni, suurte veskikivide vahel.

Mustjas ronk karjub lõikavalt kirikutornis,

noor poiss istub sõnatult maas, sõdurivormis.

Kauguses kõrguvad hallikad tolmutordid-

jõhkra kuninga kuulekad sõjaväehordid.

Poisi pea võikast jälkusest raske kui tina,

kurku rõhumas karje- kas ootamas surilina?

Vaatab korra veel lilli, taevast ja päikest-

teab, tuleb kehaga kaitsta õde, nii väikest...

Kiri isale.

Oled ikka veel elus, mu isa kallis?

Olen minagi, ei veel elukohaks seek.

Kas Sa kõnnid meeleolus hallis

või on silmis ikka vana lõbus leek?

Kuulsin, et Sa vahel muremõttes,

et Sul vahel kurb on meel.

Telefoni vaadates ja kätte võttes,

ootad ühte kõnet aina veel ja veel.

Ning et vahel ängistav on tuju,

justkui viirastus käiks ringi toas.

Ükski töö ei enam kiirelt suju,

maitsetki ei tunne toiduroas.

Ära kallis oma südant vaeva,

kõik see jamps saab läbi kord.

Ära enne aega hauda kaeva,

justkui uhke, ettemõtlev lord.

Ole ikka endist viisi hea ja hell,

kuigi muserdunud sügavalt ehk meel.

Ühel päeval kõlab Sinu uksekell,

siis me jälle päikse poole teel.

Käes on kevad, ümber väikse maja

kõikjal toomingate magus lõhn.

Ojani me tallame siis kitsa raja,

minu käes Su käsi vananenud, kõhn.

Autor: Ann Eichhorst

Luuletus on inspireeritud Sergei Jessenini luuletusest "Kiri emale", mille tõlkis Ellen Niit.