Virve Osila
Kõik need mured tunduvad praegu nii tühised,
mis läbi elu saatnud on mind;
nüüdne mure on üüratu, miljoneil ühine,
et jääks ellu sinikollane vabaduslind.
Olen laulnud kodust ja lastest ja loodusest,
vahel halvast mu ümber, rohkem küll heast;
ka valus ja vaevas olen toitunud lootusest,
et õiglus saab võitu igast valest ja veast.
Vihkan seda, et nüüd olen sunnitud vihkama,
sellist tunnet varem pole olnud mu sees;
pikk elu on elatud, aga enam ei tihka ma
mõelda millestki ilusast, mis ootaks ees.
Ma ei taha, et leiaksin eneses kurjuse
ega kuuleks enam oma südamehäält;
siiski tunnistan seda, et Kremli Lurjuse
mutta surumist vaataksin rõõmuga päält.
Tema käed on üleni verega määritud,
hing on hävingutulest nõgiselt must;
nii madal, nii alatu, üdini vääritu,
pole südant, ei südametunnistust.
Palun õhtuil ja hommikuil, öödel ja päevadel,
lootusetusest lootuseturvise koon;
oh, kui antaks vaid aega, ehk silmad siis näevad veel,
et Ukrainast saab Putini Waterloo.
Et ta poeks oma punkrisse väeta ja võimuta,
prinke palgeid kortsutaks üldine põlg;
teda alandus halvaks jäädes üksi ja hõimuta,
oma rahva kanda jääb kahjuks ta võlg.
Soovunelmad võivad ju vahel ka täituda?!
Lootus viimsena sureb, nii julgustan end.
Maailm kurjuse vastu! - ainult nii saab jätkuda
sinikollase vabaduslinnu lend.
Olgem hoitud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar