MIHKLIPÄEV. See on Peaingel Miikaeli, taevaste vägede ülemjuhataja nimepäev. Kujutati teda sõjamehena: hiilgav soomusrüü seljas, tulimõõk, oda ja kilp käes. Miikael oli haigete ja sõjameeste kaitsja, teda hüütakse appi tormisel merel ja võitluses kiusatusega. Velise EAÕ kiriku ikonostaasil on talle pühendatud ikoon Peaingel Miikael.
Meie rahvakalendris on mihklipäev suvepoolaasta lõpetaja ja talvepoolaasta alustaja. Siis tapeti lammas (igal oinal oma mihklipäev) ja lõppes jüripäeval palgatute tööaeg, peeti mihklilaata, tehti mihklituld. Usuti, et mihklipäevast on hundil luba murda, mistõttu ei jäetud loomi enam ööseks välja. Algasid sisetööd, naised alustasid ketrusega. Oluline oli mihklipäeva ilmavaatlus: kui Linnutee kumas heledalt, oodati talveks paksu lund, oli Linnutee tume, siis õhukest. Kuuvalge ja päikesepaiste tähendasid, et loomasöödast puudust ei tule. Algas pulmapidude kõrghooaeg, mis kestis jaanuari alguseni.
Märjamaa kihelkonnast pärineb teade: see pääv oli ikka enamiste ka mõisa talgupääv, kui juhtus ilus ilm olema. Sel pääval tegi mõisahärra kõige oma vallale suure sööma-, jooma- ja tantsupidu, kus torupilli ja viiuli järele tantsiti, laiali loobitud õunte järele sai jookstud, posti otsa ronitud jne
Peaingel Miikaelile on pühendatud Häädemeeste, Keila, Kihelkonna, Kodavere, Juuru, Jõhvi, Mihkli, Rõngu, Räpina ja Tallinna Rootsi-Mihkli kirik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar