41-aastaselt suri kirjanik, helilooja ja filmimees Vahur Afanasjev, kodanikunimega Vahur Laanoja

Afanasjev alustas kirjutamist 1995 luuletuste ja laulusõnadega. See, mida kutsutakse suureks luuleks, on inimese õnneotsingud. Õnn tuulehoona maandub meie suule ja juba lendu tõuseb otsmikult. Õnn tuleb läbi vahtralehe tipu. Ta tuleb viie väikse jalaga ja hoiab kõrgel läbipaistvat lippu. Ei ole enam aega halada. /V. Afanasjev/ Esimesena avaldas tema teoseid ajakiri Vikerkaar (1998). Ta on avaldanud luulekogu "Kandiline maailm" (2000), jutukogu "Kanepi kirik" (2002), luulekogu "kaantega viin" (2004), romaani "Kastraat Ontariost" (2005), luulekogu "Katedraal Emajões" (2006), jutustuse "Kaadrid otsustavad" (2007), romaani "Kosmos" (2008), aimeraamatu "Minu Brüssel" (2011), luulekogud "Eesti vaarao" (2013), "Kuidas peab elama" (2014), "Tünsamäe tigu" (2015) ja "Hõbehundi laulud" (2020). Raamatu "Minu Brüssel" tunnustas Go Reisiajakiri teda 2011. aasta parima reisikirjaniku nimetusega, preemia läks jagamisele Peeter Sauteriga. Luulekogu "Tünsamäe tigu" pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2015. aasta luuleauhinna. 2019. aastal valiti ta Tartu linna kirjanikuks. Käsikirjaga "Serafima ja Bogdan" saavutas ta 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha. Sama teose eest pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. Romaan ilmus eesti keeles 2017. aastal ja vene keeles 2019. aastal. Vahur Afanasjev (24. VIII 1979 – 11. V 2021) in memoriam https://youtu.be/jJzdyV-N_vE Vahur Afanasjev "Sädemed" YOUTUBE.COM Vahur Afanasjev "Sädemed"