Luule radadel

Virve  Osila

 Kellad said tagasi keeratud,

aja sammude rütm läks sassi,

tali jalutab tänaval,

aga veel tuppa ei tule;

madalaks vajunud taeva all

tüdinud näoga passib,

lumelind tema pilgu ees

pillab mõnegi udusule.

Kuidagi osati kaotada

ööpäevast terve tunni,

mida ei lubata otsida

enne kevadet üles…

Tundub nii loomuvastane,

et Jumala aega sunnib

muutuma inimputukas,

ise istudes Looja süles…?

Talvel on meeltes segadus –

aeg on tema jaoks vale,

kellad näitavad üht

ja teist ütleb kõhutunne;

ilm ei ole veel sugugi

nõnda kõle ja kale,

et tali võiks saata sügise

aastatepikkusse unne.

Nõnda ta kõnniteel kõnnibki,

vaadates küünlaid aknail,

leekide võbelev sära

rohul ja lompidel küütleb…

Talv oma troonile kindlasti

enne tõusma ei hakka,

kui Emake Loodus ise

seda käskival viisil ütleb.

Kuigi kellad said keeratud tagasi

looduse „kuninga“ käega,

ei tähenda see, et inimene

oleks Jumalast suurema väega.

Kõik reaktsioonid