Loodusemees, keelemees
Tema tuntuimad teosed on "Metsik lingvistika" (2008), "Lingvistiline mets" (2013) ja "Lingvistika ehk metsa see lingvistika" (2015), kus ta arutleb eesti kultuuri, eestlaste psühholoogia ja eestluse eripära teemadel.
Mikita segab oma raamatuis eri žanre, jäädes sageli ilukirjanduse ja semiootika piirimaile. Tema jutukogu "Teoreem" arvustades kirjutas kriitik Marek Tamm: "Lugeja püüab ikka kummalist teksti enda jaoks kodustada, minul hakkas peas vilkuma Valdur Mikitat seletav skeem: Kivirähk kohtub Heinsaarega."
Berk Vaher väitis "Metsiku lingvistika" arvustuses: "Valdur Mikita on tõepoolest olnud eesti postmodernistliku kirjasõna vembuvana par excellence."
Tiit Hennoste hinnangul on Mikita "Metsik lingvistika" üks puhtamaid esseistika näiteid Eesti nullindate kirjanduses.
"Mikita haardeulatus keele, kirja, maastiku ja erinevate sünesteesiate kokkupõimimisel ning nende kultuuri arenguvõimaluste perspektiivi asetamisel on vähemasti eesti kirjaruumis minu meelest ainulaadne," on leidnud kirjandusloolane Aare Pilv.
(Foto ja tekst on võetud Kirjandusmuuseumi lehelt)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar