Mis tulema peab - see tuleb.
Kellel otsa saab aeg - see läheb.Minnes võtab ta lambist tule
ja süütab taevasse tähe.
Virve Osila
Tema luule oli kui vaikne päikesekiir aknalaual – see soojendas ja valgustas, ilma et ta ise end esiplaanile oleks seadnud.
Tema read rääkisid kodust, armastusest, loodusest ja inimeseks olemise õrnast haprusest. Neis oli midagi, mis pani hetkeks seisatama ja sügavamalt hingama.
Et Teie hingelind ikka me kõigi üle sama hellalt vaataks ja hoiaks! Aitäh Teile ja Teie ajatu looming heliseb veel kaua-kaua me kõigi südametes ja sügavates lauludes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar