Kirjanduslik kolmapäev

 Olete oodatud 28, jaanuaril Vana-Vigala haruraamatukogusse 13.00 - 15.00 

A JA B TÄHESTIKU RAAMAT. Seekord Vigala kirjanikud Aitsamid ja Bergmann. Ajaloost

Meenutame Eduard Ahrens , kes oli aastatel 1833–1837 töötas ta koduõpetajana Vana-Vigala mõisas, kus ta pidas ka eesti keelseid jutlusi Vigala kirikus.

Ettekande teeb Ene Raud ja pildi materjaliga täiendab Anne Lannes

Eduard Ahrens

Tööd

Eduard Ahrens (3. IV / 22. III 1803 – 19./7. II 1863) oli baltisaksa pastor ja eesti keele õpetlane. Tema koostatud soome keelel põhinev eesti keele grammatika asendas varasema saksa ja ladina keelel põhineva ortograafia ning pani aluse uuele, tänapäevalgi kasutusel olevale ortograafiale.

Ahrens sündis Tallinnas maamõõtja pojana. Aastatel 1811–1819 õppis ta Tallinna Toomkoolis ja aastatel 1819–1823 Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonnas. Algselt töötas ta Pikavere mõisas õpetajana. Aastatel 1832–1833 külastas Ahrens enesetäiendamise eesmärgil Saksamaad ja lühikest aega Prantsusmaad. Aastatel 1833–1837 oli ta Vana-Vigala mõisa õpetaja. Aastast 1837 kuni surmani oli ta Kuusalu pastor. 1860. aastal kinnitati ta Ida-Harjumaa maakonna dekaaniks. Oma töö eest eesti keele ja rahvaluule alal valiti Ahrens Eesti Õpetatud Seltsi auliikmeks, kuid lahkarvamuste tõttu seltsi presidendi F. R. Faehlmanniga võeti tiitel temalt 1848. aastal ära. Alates 1842. aastast oli ta Ehstländische Literärische Gesellschafti (baltisaksa teadusorganisatsioon, mis tegutses Tallinnas aastatel 1842–1940) liige. Ta suri Kuusalus ja maeti sealsele kalmistule. 2017. aastal avati Kuusalus Eduard Ahrensi mälestusmärk. Samal aastal toimus Kuusalus Ahrensile pühendatud keelekonverents, millest plaanitakse teha iga-aastane üritus.

18. sajandi lõpus hakkasid keeleteadlased pöörama suuremat tähelepanu eesti ja soome keele ilmsetele sarnasustele. Oma 1780. aastal ilmunud grammatikaõpikus kirjutas August Wilhelm Hupel, et eesti keel „näib olevat soome keele õde“, kuigi tema enda grammatika lähtus endiselt Anton Thor Helle saksakeelsest ortograafiast. Esimesena soovitas soome kirjasüsteemi eesti keelele üle võtta Adolf Ivar Arvidsson JH Rosenplänteri ajakirjas Beiträge 1822. aastal. Hiljem väljendasid sarnaseid ideid ka teised eesti keele uurijad, kuid just Eduard Ahrens avaldas esimesena süstemaatilise grammatika „ Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes“ („Tallinna eesti murde grammatika“), mis ilmus 1843. aastal ja mille alguses Ahrens kirjutas väite, et „eesti keel on soome keele tütar“, võttes seega oma grammatika eeskujuks soome keele.

Samal ajal püüdles Ahrens selle poole, et eesti kirjakeel lähendataks talurahva kõnekeelele. Sel eesmärgil kogus ta hulgaliselt rahvakeele näidiseid. Tuleb mainida, et Ahrensi keeleteaduslikku tegevust ei ajendanud rahvusromantism: eesti rahvuslik liikumine ja ilmalik kirjandus ei olnud Eduard Ahrensi sihikule võetud, nagu ka eesti talurahva sotsiaalsed ja majanduslikud olud. Ta pidas oma keeleteadusliku tegevuse peamiseks eesmärgiks Jumala sõna tõhusamat levitamist täiustatud eesti liturgilise keele kaudu. Ahrens kritiseeris teravalt F. R. Kreutzwaldi ja F. R. Faehlmanni rahvuslikke püüdlusi ning seadis kahtluse alla ka nende tööde folkloorse autentsuse. (Tänapäeval on folklooruuringud selles küsimuses Ahrensi poolel.) Kreutzwald oli alguses Ahrensi uue ortograafia vastu, kuid võttis selle ise omaks ja rakendas seda järjepidevalt pärast 1851. aastat, sealhulgas oma eeposes „ Kalevipoeg “ (1857–1861), aidates oluliselt kaasa uute kirjapiltide levikule.

Ahrensi grammatika teine, laiendatud väljaanne ilmus 1853. aastal. See sisaldas ka keelenäiteid uues ortograafias. Vana ortograafia, mis põhines 1693. aasta Forseliuse / Hornungi grammatikal, ei arvestanud mitmete eesti keele fonoloogiliselt oluliste tunnustega, näiteks lühikeste ja pikkade vokaalide erinevusega. Ahrensi grammatika kirjeldab kaashäälikuastmevahetust tunduvalt süstemaatilisemalt kui varem. Esimene uues ortograafias ilmunud teos oli Ahrensi sõbra, Jõelähtme pastori GH Schüdlöffeli raamat „ Toomas Westen, Lapo rahva usu ärataja Norra maal” („Toomas Westen, usu ärataja Norra maal”, 1844). Kreutzwaldi pealekäimisel võttis ka CR Jakobson Ahrensi ortograafiat oma populaarsetes raamatutes kasutusele, mis omakorda soodustas uue kirjaviisi levikut. Uus ortograafia saavutas lõpuks võidu 1870. aastatel, kui seda oma väljaannetes kasutasid Eesti Kirjameeste Selts ja J. W. Jannseni ajaleht Perno Postimees . Vana süsteem püsis liturgilises kirjanduses kauem; Piibel ilmus uues kirjas 1889. aastal.

Ahrens oli keeleküsimuste autoriteet soome Kalevala autori Elias Lönnroti jaoks, kes külastas Ahrensi Kuusalus oma Eesti-visiidi esimese peatuspaigana 1844. aastal. Kõik hilisemad eesti keele grammatikad, sealhulgas F. J. Wiedemanni (1875) ja K. A. Hermanni (1884, esimene eesti keeles kirjutatud) grammatikad, põhinevad Ahrensi töödel.

SV (tõlkinud CM)

Eestikeelsed raamatud

Uue ajastu misjonilingvist. Eduard Ahrens 200 . Koostanud ja toimetanud Kristiina Ross. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003, 525 lk. [Sisu: Eduard Ahrensi bibliograafia; 'Johann Hornung, meie eesti kirikukeele looja. Rõhutu au jaluleseadmiseks. Kuusalu pastorilt Eduard Ahrensilt', tõlkinud Kristiina Ross; 'Eesti keele Tallinna murde grammatika. Esimene osa, Vormiõpetus', tõlkinud Kristiina Ross; 'Eesti keele Tallinna murde grammatika. Teine osa, Lauseõpetus', tõlkinud Kristi Mets, Kristiina Rebane ja Mailis Salvet; 'Eesti Piibli keelevead. Kokku kogunud ja eestlaste kirikuõpetajatele soovitavad Eduard Ahrens', tõlkinud Kristiina Ross.]

 Kohtumiseni raamatukogus