Ilmi Kolla 86. sünniaastapäev.
Ilmi Kolla avaldas luulet alates 1948. aastast ning tema loomingut iseloomustab varaküps tõsidus ja hell, kohati nukker lürism.
Kahjuks jäi tema elu- ja loometee üürikeseks - ta lahkus siitilmast juba 21 aastasena.
Kahjuks jäi tema elu- ja loometee üürikeseks - ta lahkus siitilmast juba 21 aastasena.
Ilmi Kolla luuletuses "Nukrad hetked" on noorelt surnud luuletaja hinge karjatus elu järele, mida saatus polnud kauaks kinkinud.
Nüüd värvib taevast eha purpurkuma,
ma vaatlen aknast seda loojangut.
Aed hakkab ümberringi hämarduma
ja tuulelgi ei ole enam rutt.
ma vaatlen aknast seda loojangut.
Aed hakkab ümberringi hämarduma
ja tuulelgi ei ole enam rutt.
Seal vastu valgust tühjad oksavõred,
nüüd läigib uibu ehapaiste käes.
Ja taevas hõõgub, palavikus põleb,
ta sülle sureb sügisene päev.
/.../
Ma ütlen laulus — ma ei taha surra,
mu laul on parem minust, tema jääb.
Kuid minu soovid tõelisust ei murra,
ma olen jõuetu ta tahte käes.
nüüd läigib uibu ehapaiste käes.
Ja taevas hõõgub, palavikus põleb,
ta sülle sureb sügisene päev.
/.../
Ma ütlen laulus — ma ei taha surra,
mu laul on parem minust, tema jääb.
Kuid minu soovid tõelisust ei murra,
ma olen jõuetu ta tahte käes.
Näe praegu metsa taha päike suri,
mis aitaks hüüe: “Ära mine veel!”
Mu süda leegib täna nagu uri,
võib-olla homme aga tuhk on leel.
mis aitaks hüüe: “Ära mine veel!”
Mu süda leegib täna nagu uri,
võib-olla homme aga tuhk on leel.
Kogust “Luuletused” (1957)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar